Lapivaibad jutustavad 100-aastase riigi loo

FOTO: Erakogu

Sirje Pakler leiab, et Eestis on palju käsitöötegijaid, keda tuleks märgata.

Sajas Eestimaa kodus suriseb sada õmblusmasinat ja askeldab sada kätepaari. See teeb kakssada kätt ja tuhat nobedat näppu. Nõelapistetest rääkimata.

Mis seob omavahel sadat käsitööharrastajat üle kogu Eesti? Vastust teab kirglik näputöötegija, mitme Lõuna-Eesti käsitööringi juhendaja, käsitööseltsi Meieselts Meroos eestvedaja ja Vastseliina Käsitööühingu liige Sirje Pakler, kellel tuli idee kinkida Eesti riigile 100. sünnipäevaks lapivaip. Sündis projekt “Lapivaip 100”.

Aktiivsete lõunaeestlaste eestvedamisel sündis algatus ja nõnda kutsuti kaasa lööma käsitööhuvilisi üle terve Eesti. Idee seisneb selles, et kui 100 inimest teeb väikese vaiba mõõduga 100 x 100 sentimeetrit, siis kokku pandult on tulemuseks 100-meetrine vaip.

Sirje Pakleri sõnul ei olnud kaasalööjate leidmine ja saja tegija kokkusaamine sugugi keeruline, sest soovijaid oli palju. Kui peaasjalikult valmivad lapivaibad naisterahvaste käe all, siis soovi kaasa teha on avaldanud ka üks Vastseliina meesterahvas. Virumaalt, nii lääne kui ka ida poolt, on lapivaiba projektis osalejaid pigem tagasihoidlikult ehk neli käsitöömeistrit.

FOTO: Erakogu

Haljala meistri Tiina Liivi lapivaip.

Haljalast pärit Tiina Liiv rääkis, et temale saabus ettepanek osaleda e-postiga. “Vastasin

viivitamata, et olen nõus,” ütles agar naisterahvas. Tiina Liiv on käsitöötegijana iseõppija, spetsiaalset haridust tal õmbluskunsti  alal ei ole, kuid oskuste poolest ta professionaalidele alla kindlasti ei jää.

“Raha teenimise eesmärgil ma seni midagi teinud ei ole, aga sõpradele-sugulastele on lapitehnikas asju kingituseks saanud teha palju,” rääkis Liiv.

Selleks et kõik valmivad lapivaibakesed ei kujutaks rukkililli või vöökirju, sai Sirje Pakleri sõnul kõigile ülesandeks antud valida oma teema, millest vaip jutustama peaks. 

“Plaanis on kohtuda vaibategijatega 9. detsembril ja siis peaksid kõigil ka vaibad kaasas olema,” kõneles Pakler ja lisas, et kohtumispaik veel kindel ei ole.

Seni on aga naistel (ja mehel) aega masinat vuristada ja oma lugu vaibalappidesse talletada. Tiina Liiv rääkis, et tema teema on raamaturiiul ning enda vaibakesse põimib ta kirjandusteosed, mis talle elus mingil moel tähtsad on olnud. Näiteks “Kalevipoja”, aga ka mõned väljamõeldud raamatud. Kokku tuleb raamatuid 36, ja kui kõikide nende lugu jutustada, saab kokku uue raamatu.

Kuna kiri ettepanekuga projektis osaleda laekus tegijatele augusti viimastel päevadel, on kõigil olnud piisavalt, aga mitte liialt aega teema nuputamiseks. Alutaguse käsitöömeistrid Ruth Linnard ja Tiina Kivi on mõlemad pika, pea 15-aastase lapitehnika kogemusega oskajad. Nende mõtted teema valikul on keerelnud nii koduse palkseina kui ka Alutaguse metsade ümber.

Sirje Pakleri sõnul on lapitehnikas esemed vastupidavad ja püsivad ning neid saab säilitada tulevastele põlvedele. Just seda peetakse silmas ka valmiva lapivaiba puhul. Pakleril on põhimõtteline nõusolek eesti rahva muuseumilt, et seal hakkab olema vaiba lõppversiooni päriskodu, kus saab seda siis uudistamas käia.

Ka on Pakleri sõnul Eestis palju lapitehnika valdajaid, kuid neist räägitakse vähe. 

“Venemaal on samuti tehtud suuri lapitöid, mis põldudele laotatud maleruutudena,” lisas projekti idee autor. Eestis midagi sellist aga varem sündinud ei ole.

Kui vaibad valmis, kogutakse kokku ka kõik lood, pildistatakse vaibad ja koostatakse album. “Vaiba soovime anda koos albumiga Eesti riigile kingitusena üle sünnipäevaks veebruari lõpus,” ütles Sirje Pakler. 

Selleks et albumi trükkimine võimalikuks saaks, kogub projekt “Album Lapivaip 100” toetust Hooandjas.

Tagasi üles