Alexey Kochubei: “Tunnen, et ei kuulu venelaste hulka” (7)

Martin Pent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alexey Kochubei.
Alexey Kochubei. Foto: Martin Pent

Alexey Kochubei on venelane, kes oskab vaadata Venemaad kõrvalseisja pilguga ning püüab mõista oma rahvuskaaslasi. Soov Venemaalt lahkuda tõi mehe väikesesse Haljalasse.

See, kes paistab ühele keskmisele Haljala kooli õpilasele lihtsalt uus vene ja inglise keele õpetaja Alexey, osutub lähemal vaatlusel hoopis mitmekülgsemaks inimeseks. Maailma suurlinnast Lääne-Virumaale jõudnud mees (28) taunib vene rahva vastandumist muule maailmale ning otsib siinses rahus väljundeid sisimas pulbitsevate keele-, kirjandus- ja kunstiande realiseerimiseks.

Olete Peterburis sündinud ja kasvanud noor mees ja nüüd ühtäkki elate ja töötate väikeses Haljalas. Kuidas see juhtus?

Esiteks pole see minu meelest nii väike koht. Olen Eestis elanud kaks aastat, enne siiatulekut elasin Valgas. Haljalasse sattusin esimest korda aprillis ning jäämise põhjus oli lihtne – sain tööd. Minu meelest pole Eesti puhul suuremat vahet külal ja linnal, vaadake kasvõi Valgat ja Haljalat. Tallinna või Tartuga on ehk pisut teine lugu.

Aga minu hinnangul ei ole Venemaa roll maailmas suur ja pole ka kunagi väga olnud.

Kui oleks avanenud võimalus, kas oleksite pigem tööle läinud Tallinnasse või Tartusse?

Ei. Peterburis läheb nii palju energiat raisku. Seal kulub iga päev 40 minutit või rohkemgi lihtsalt ühistranspordis sõitmisele, siin kulub selleks viis minutit. Peterburi on minu jaoks liiga suur, ma pole üldse eriti suurlinnade inimene.

Pealegi on asi elukvaliteedis – siin on mul rohkem vaba aega. Haljalas on tööd rahulikum teha kui Venemaal.

Kas teil oli Eestis lihtne tööd saada?

Algul oli mul kolmekuuline turistiviisa, selle lõppedes pidin mõistagi tööd otsima. Valgasse läksin sellepärast, et – nagu öeldud – seal oli müügil odav korter. Õpetasin inglise keelt, mul oli kaksteist tundi nädalas. Tööd saada polnud kuigi raske, sain küsimise peale. Ma kuulen sageli, kuidas inimesed räägivad, et Eestis on raske saada tööd, aga Venemaal on see märksa keerulisem. Siin on kasvõi töötukassa. Aga ma ei usu, et Venemaal keegi sind nõnda aidata saaks.

Võtame sammu tagasi – miks üldse Eesti?

Mulle ei meeldinud elada Venemaal. Esimene soov oli minna Kanadasse, aga selleks polnud raha (naerab). Samas olin õppinud juba algtasemel soome keelt ning oli võimalik õppida eesti keelt. Siis avanes võimalus osta Valgas soodne korter ja sestpeale olen korteriomanik. Mul on raske kujutleda, et elaksin terve elu ühes kohas. Mul on seda raske kirjeldada, kuid uude kohta tulles tunnen, nagu oleksin sündinud uuesti. On küll oma vana nimi ja elukäik ja kõik muu, aga mõtlemine töötab pisut teisiti.

Tundub, et teile oli seda uuestisündi vaja. Kuidas sellise tõdemuseni jõudsite?

Venemaal on raske tööd saada, väga palju on paberimajandust. Tundub uskumatu, aga mul on Eestis tööle saamiseks tarvis vähem dokumente korda ajada kui Venemaal, kuigi olen venelane ja Venemaa kodanik.

Ma tean, et paljud inimesed ka Venemaal armastavad rääkida, et Venemaa on totalitaarne põrgu, ja see on stereotüüpne formaat, mida meedias kajastada, kuna see on huvitav. Minu hinnangul on selles tõde ehk umbes 50 protsendi jagu, aga see on keeruline küsimus.

Olete tavatult tagasihoidlik ning tõtt-öelda jätate mulje, justkui häbeneksite seda, et olete venelane. Miks?

Praegu ma ei saa aru, mida tähendab olla venelane. Jah, mul on Vene kodakondsus ja mulle meeldib Venemaa ajalugu, aga see on asja üks pool. Tunnen, et minu isiklikul elul ja Venemaa elul pole erilist seost. Tunnen, et ei kuulu venelaste hulka.

Kui jälgisin hiljuti siinseid valimisi, siis nägin, et venekeelse reklaami all kommentaarides oli küsitud eesti keeles, miks pole reklaam riigikeeles. Ja vastuseks tuli vaid suur hulk venekeelset sõimu stiilis “fašistid!”. Aga see on täielik jama.

Kuid kas küsija tegi kõik korrektselt? Meil elab siin riigis 300 000 venelast. Kas selles on midagi väära, kui tehakse valimisreklaami ka sellele rahvusrühmale mõistetavas keeles?

Pole vaja. Piisaks ka eesti keelest. Minu arvates ei muuda see suurt midagi, kui neid ka vene keeles kõnetada, edasi elatakse ikkagi oma ammu välja kujunenud rahvuslikus narratiivis. Samas on kasvamas eestimeelsete venelaste hulk.

Mis on siis Venemaa ja venelastega viltu?

Mulle ei meeldi Venemaa valitsus, mulle ei meeldi see, mida seal tehakse. Ma näen ainult nõukogudeaegset KGB-taolist koletist, mafioososid. Mind häirib, et naaberriikides elavad venelased ei usu numbreid, vaid üksnes televiisorist näidatavat propagandat. Lisaks peavad nad Venemaaks ainult neidsamu Moskvat ja Peterburi, unustades ära, kui tohutult palju eri piirkondi ja rahvuseid seal on.

Rääkides “vene narratiivist” ehk venelase minatunnetuse kirjeldusest, siis teie hinnangul sisaldaks see …

Esiteks ja ennekõike, et venelane – see on suur ja vana, rikka ajalooga tuhandeaastane rahvas.

Aga see on ju tõsi? Venemaa on pindalalt maailma suurim riik ning seal elab üle 140 miljoni inimese.

Jah, aga see ei ole põhjus, et olla uhke enda üle. Vähemalt minu jaoks. Kuid paljud inimesed minu kodumaal mõtlevad, et paljalt tänu sellele, et oleme suuremad, oleme ka paremad. See meenutab mingit väga primitiivset freudistlikku mõtlemist. Samas teame, et inimesed Šveitsis või Islandil elavad paremini ja nad ei tahagi olla arvult suur rahvas. Teine asi: nad usuvad, et neil on rahvana missioon maailmas. Paljude maailmapilt on äärmiselt bipolaarne: on valgus ja headus ning vastukaaluks on kurjus, samas esindab Venemaa alati esimest varianti. See on väga sarnane ühe vana usuvoolu, manikeismiga.

Kui me koolis ajalugu õppisime, siis räägiti meile iga tsaari ja iga perioodi juures – nad olid suurimad, nad olid parimad. Niimoodi on kirjutatud ka õpikutes. Aga minu hinnangul ei ole Venemaa roll maailmas suur ja pole ka kunagi väga olnud. Mul on raske keset sellist meelelaadi elada.

Missugune koht maailmas on teie meelest kõige tervemõistuslikum?

Paar aastat tagasi arvasin, et see on Island – neil on oma keel, oma kultuur ja vaid 300 000 inimest. Nad peavad olema väga tugevaloomulised, iseseisvad inimesed. Praegu ma ei teagi, kuna me elame ühes suures püsiühendusega digitaalses asulas ja geograafial pole enam nii suurt tähtsust.

Milliseid keeli te valdate?

Vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja eesti. Sageli arvan, et peaksin õppima ka hiina keelt. Mulle meeldib rääkida võõrkeeltes. Iga keel avardab sisemaailma, seal on eri struktuurid ja mõisted, mida teistes keeltes ei pruugi olla.

Ei saa öelda kõiki asju eesti keeles, mida saab öelda kas vene või inglise keeles, ja vastupidi. Loomulikult on see raske, kuna ma räägin endiselt aktsendiga ning suhtluspartner vaatab pisut imelikult. Aga see on uus kogemus ja see meeldib mulle.

Mida te üle kõige teha sooviksite?

Ülikoolipäevil Peterburis õppisin dramaturgiat, sest tahtsin alustada karjääri kirjanikuna. Aga nüüdseks on see soov muutunud, sest ma ei taha teha enda hobist elukutset. Tahaksin hoida need kaks asja pigem lahus. Kui mu hobi ja töö oleks üks ja seesama asi, siis muutuksin ma ilmselt zombiks. Samas tunnen ma ka kunstiajalugu ning vabal ajal joonistan.

Kuidas teile õpetamine meeldib?

Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib meie kollektiiv ja ka palk, küll aga on mind mõned korrad nörritanud see, kui lapsed on mossitanud ja käitunud ebaviisakalt lihtsalt kapriiside tõttu. Aga ma saan ka aru, nad on ju lapsed.

Eestlaste ja venelaste üks ühine nimetaja on vist see, et “kannatamine” on meie eneseteadvuse sügavustesse kodeeritud. Mis mulje Eesti lapsed jätnud on?

Nad on sõbralikud ja aitavad üksteist, kuid on tagasihoidlikud. Võimalik, et see on hea, ma ei oska öelda.

Poolteist kuud õpetada on lühike aeg. Kuid kas on juhtunud juba midagi meeldejäävat seoses õpilastega?

Olen mõnikord kuulnud, kuidas lapsed räägivad, et “inglise keel – see on minu lemmiktund!” ja loomulikult on seda meeldiv kuulda, kuid arvan, et siin ei ole asi niivõrd minus, vaid pigem selles, et inglise keel ongi huvitav ja oluline õppeaine.

Ja muidugi tunnen ma rõõmu, kui näen, et nad töötavad, ja veel enam, kui nad tahavad töötada.

Tüüpküsimusest mööda ei pääse: kus olete 10 või 15 aasta pärast?

Surnud? (Naerab.) Ma ei oska sellele vastata. Kui olin ülikoolis, siis töötasin ühes Peterburi hotellis. Mäletan, et seal ööbis üks mees Texasest, kes lõpetas minuga jutuajamise sõnadega “… kuniks me kohtume taas”. Need sõnad jäid mulle meelde ja see tundub mulle naljakas – me usume, et oleme päevast päeva samad inimesed, kuid mina nii ei arva.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles