Costa del Sol: 320 päikselisest päevast haarasime seitsmelt kiirekesi

Costa del Sol: 320 päikselisest päevast haarasime seitsmelt kiirekesi Foto: Erakogu

Üks tüdruk nutab keskpäeval lennujaamas. Suured pisarad kukuvad tema põskedelt. Tunni jagu on jäänud aega lennuki õhkutõusmiseni ja teekonnani päikeserannikule. Järsku voogab minuni ehe teadmine – just nuttev kaunitar võib olla sooja ja pillava kuurordi olemuse ning hinguse võrdkuju.

Vallatu päikese kiired libisevad üle inimeste lennujaamas. Päikeseratta lõõm jõuab tüdrukuni – ja järsku ta naeratab. “Miks ta nii teeb, et nutab ja naerab läbisegi,” küsib üheksaaastane poeg. Ja ma püüan selgitada – õnne, rõõmu, aga ka muret ja nurjumisi. Tegelikult elu kirgast olemust ja olemist. Veel siiski, kui lennuk lendab tuhandeid kilomeetreid läbi hõredate pilvede. Üle sinise-sinise Vahemere. Maandudes palavasse Costa del Soli, tükikesse Andaluusiast. Seal on palav. Isegi liialt. Aga päike, see mahendab kohe kõik ja annab võimsa jõu. Hetkega.

Esimesed päevad tiksuvad õhtusse ainult päikest võttes, ujudes. Olgu või vesi esiti pisut külm ja karge. Aga õige eestlane ei tee sellest välja, et on Vahemeres ainuke supleja. Ja päikese käes pruuniks küpsenud vetelpäästjad vaatavad, dressipluusid seljas, ülipingsalt lumivalge nahaga eestlasi, kes pole külmavaresed.