Nädala kaja: põrgu ja taevas

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Hääled. Minu peas. Ei, need pole need, mida kuuleb inimene, kes vajab abi. Ravigi. Need on mõne laulu või luuletuse kummitavad read. Sel nädalal loeb üle toonela jõe läinud Aarne Üksküla ainult talle omaselt oktoobris kodumulda jõudnud Karl Ristikivi loodud ridu. “Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.” Kordab ja kordab ning ma ei tüdine.

Seda Ristikivi geniaalset, kuldse puudutusega luuletust lugesin esimest korda viimasel põhikooliaastal. Kevadel, kui üks minu sugulastest otsustas neelata pihutäie kangeid tablette. Olime sel päeval külas ja siiani on liigagi selgelt meeles, kuidas piilusin ukseorvast, mis saab. Põnev oli. Ja hirmus.

Vanainimesest ei räägitud palju. Elu läks edasi. Temast sai lihtsalt ... tädi, kes neelas tablette. Aga küsimused on jäänud. Mis temaga juhtus? Mis tema peas toimus? Miks ei olnud lahendusi? M-i-k-s? Miks ometi? Tean vaid üht: mida enam elan, seda rohkem mõistan – inimeste tunded on rabedad. Ükskord enam ei osata, ei taheta. Ka kuulata ega märgata. Õrnad hinged murenevad täiesti. Mõnikord annavad ootamatult alla ka need tugevad, kes elavad teiste arvates ideaalelu, saades alati hakkama. Nad on olnud juba lapsepõlvest andekad võistlustantsijad, tublid, kel taskus magistrikraad Inglismaalt. Nagu oli Jaanus Käärmannil.

    Tagasi üles