Seda Ristikivi geniaalset, kuldse puudutusega luuletust lugesin esimest korda viimasel põhikooliaastal. Kevadel, kui üks minu sugulastest otsustas neelata pihutäie kangeid tablette. Olime sel päeval külas ja siiani on liigagi selgelt meeles, kuidas piilusin ukseorvast, mis saab. Põnev oli. Ja hirmus.
Vanainimesest ei räägitud palju. Elu läks edasi. Temast sai lihtsalt ... tädi, kes neelas tablette. Aga küsimused on jäänud. Mis temaga juhtus? Mis tema peas toimus? Miks ei olnud lahendusi? M-i-k-s? Miks ometi? Tean vaid üht: mida enam elan, seda rohkem mõistan – inimeste tunded on rabedad. Ükskord enam ei osata, ei taheta. Ka kuulata ega märgata. Õrnad hinged murenevad täiesti. Mõnikord annavad ootamatult alla ka need tugevad, kes elavad teiste arvates ideaalelu, saades alati hakkama. Nad on olnud juba lapsepõlvest andekad võistlustantsijad, tublid, kel taskus magistrikraad Inglismaalt. Nagu oli Jaanus Käärmannil.
