Kiri: millest algab suurim julgus?

Eleri Pilliroog
, endine küberkiusamise ohver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Facebook
Facebook Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti noortele on internet ja sellega kaasnevad võimalused võrreldavad inimõigusega, ilma milleta nad oma elu ette ei kujutaks. Oleme harjunud kasutama sotsiaalmeediat suhtlemiseks, igapäevatoimetuste ning saavutuste jagamiseks. See on hea võimalus ka ümberringi toimuvaga kursis olla. Sotsiaalmeediast arusaamine on aga midagi muud, sest piire ületavad postitused, kommentaarid või like’id võivad panna meid tundma, et varem inimõigusena tajutu hakkab meid hoopis teistpidi mõjutama.

Minu lugu on lihtne, kuid tõsine. Põhikooli lõpuklassis sattusin internetikiusamise ohvriks. Minu toonased sõbrad otsustasid nalja tegemiseks luua mulle Facebooki libakonto. Minule päriselt kuuluvalt kontolt oli võetud pilt ja seda inetumaks moonutatud. Mind kirjeldava teksti sõnakasutus oli vulgaarne ja häiriv. Mis kõige kurvem, loodud libaprofiili vaadates oli selgelt aru saada, mis inimesega on tegemist.

Nägin seda kontot vahetult enne koolivaheaega. See tegi haiget ja ma ei mõistnud, miks peaks keegi midagi sellist üldse tegema. Samuti olid mõned minu klassikaaslased saanud antud konto “omanikuga” sõbraks. Mõni isegi oli postitanud sinna kommentaari, nagu “Kas teie tegite seda?” või “Naljakas”. Kusjuures “teie” asemel olid konkreetsete klassikaaslaste nimed. Ma ei teinud tol hetkel sellest kontost palju välja. Ei tahtnud, et see minu silme ees virvendaks. Ma ei osanud ka kellegi poole pöörduda. Proovisin keskenduda muudele asjadele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles