Mõte: sünni- ja surmasajand

FOTO: Agnes Aus

Sander Liivak.

Õnn elada kolmel sajandil saab osaks väga vähestele. Esimesena meenub hermeneutikafilosoof Hans-Georg Gadamer (1900–2002). Kes ei usu, et 1900 oli 19. sajandi viimane aasta, toogu parem näide, kasvõi iiri harfimängija Donnchadh Ó hAmhsaigh (1695–1807).

Igaühele pole antud isegi õnne elada kahel sajandil. Näiteks keelemeestel Paul Aristel (1905–1990) ja Pent Nurmekunnal (1906–1996) õnnestus näha ainult 20. sajandit.

Aleksandr Blok kirjutas 1911. aasta septembris luuletuse “Два века” (“Kaks sajandit”). Bloki lühike elu jagunes enam-vähem võrdselt 19. ja 20. sajandi vahel (1880–1921). Ka minul on olnud õnn elada kahel kohutaval sajandil. Nimetan 20. sajandit sünnisajandiks ja 21. sajandit surmasajandiks. Koolipoisina mõtlesin 21. sajandi kohta välja uudissõna astrekt (rõhk teisel silbil).

Tänaseks on selge, et tähtedele (ladina keeles astrum) ei lenda inimene mitte kunagi, ei sellel sajandil ega järgmistel. Seevastu meie oma planeedil lendab ta praegu ringi rohkem kui kunagi varem.

Sada aastat tagasi oli lennundus lapsekingades. Lennud olid väga lühikesed ja ohtlikud. Tänapäeval on lennuk kõige ohutum sõiduk. Odavlennud pakuvad kaugbussidele ja -rongidele suurt konkurentsi isegi hinna poolest. Riigid lausa soodustavad keskkonda reostavat lendamist, sest lennukikütust aktsiisiga ei maksustata.

Selline olukord ei saa kesta kaua. Maanteesõidukite jõuallikatena kasutatavad sisepõlemismootorid (otto- ja diiselmootor) asenduvad juba selle sajandi keskpaigaks elektrimootoritega, mis saavad toidet akust või kütuse­elemendist.

Elektrilennukid on aga esialgu veel samasugused kurioosumid nagu pedaalidega käitatavad ehk velolennukid. Prantsuse katselendur Didier Esteyne ületas ühel 2015. aasta päikesepaistelisel juulihommikul Airbusi elektrilennukiga La Manche’i. Kahjuks oli tema lennumasin kahekohaline, nii et lisaks piloodile oleks sinna mahtunud ainult üks normaalse kehakaaluga reisija.

Kaug- või automaatjuhtimise korral saaks lenduri asendada teise reisijaga, nii et sõiduriist oleks võrreldav Dubai droontaksoga. Kui võtta arvesse, et sama firma reaktiivlennuk Airbus A380 mahutab lisaks meeskonnaliikmetele kuni 853 reisijat koos pagasiga, on elektrilennundusel arenguruumi veel küllaga. Lennukaugusest ei maksa üldse rääkida, kui tänapäeval on pikim vahemaandumisteta lend Qatar Airwaysi lend Uus-Meremaalt Aucklandist Dohasse. See on 14 534 kilomeetrit pikk ja kestab 17 tundi ja 40 minutit.

Võibolla ootab reisilennundust ees taandareng. Progressiusku inimestele on taandarengu märk juba fakt, et ülehelikiirusega reisilennud lõppesid 2003. aastal, kui Concorde pensionile saadeti.

Torupost on küll ajaloo prügikasti visatud (näiteks Praha linna postitorustik sai kannatada 2002. aasta Vltava üleujutuses ja seda ei hakatudki taastama), kuid samal põhimõttel töötavast inimeste veo süsteemist, hyperloop’ist, unistatakse järjest rohkem. Võibolla on “luup” (kui otsida eestipärast terminit) saja aasta pärast sama tavaline asi kui praegu lennuk ja suurlinnades on lennujaamade asemel luubijaamad.

Tagasi üles