Ärme alahinda mehi isadena

Kersti Kaljulaid.

FOTO: Presidendi kantselei

Selle aasta varasügisel sündis mu sõprade perre poeg. Me kõik oleme lugenud ja kuulnud luuletusi sellest, kuidas laps vaatab oma ema. Kuidas ema silmades on lapse jaoks terve maailm. Vaatasin oma sõpra vastsündinud pojaga. Isa silmis oligi terve maailm. Tegelikult siiski selle maailma ilusam, parim osa. See maailm, milles on lõputult hoolivust. Piiramatult armastust. Juba ette järgmiseks 20 aastaks kannatlikkust. Valmisolekut taluda pisikesi pahandusi ja tulla toime suurematega. Lubadust olla alati õigel ajal ja õiges kohas selleks, et pisike inimene saaks end tunda turvaliselt ja kindlalt.

Pisikese inimese silmis oli pilk, mis hästi hoitud imikutel ikka – lõputu rahu, sisemine enesekindlus, mis tuleneb sellest, et tema maailmas on kõik hästi ja teistsugust maailma ta polegi veel näinud. Eelarvamustevaba usk õnne ja turvalisusse.

Sellist rahu suudame oma lastele pakkuda vaid esimesel eluaastal. Edaspidi hakkavad nad õppima elu. Elu on keeruline ja vastuoluline ja on paratamatu, et lapse arenguga kaasneb pettumusi, sest tema turvaline maailm hakkab omandama teisi varjundeid. Muidugi jääb hästi hoitud lapse maailm ikkagi alati turvaliseks, aga ta hakkab mõistma, et see turvatunne ei olegi iseenesestmõistetav. Selle turvatunde eest seisavad täiskasvanud, kõige rohkem tema vanemad.

    Loe ka neid

    Tagasi üles