Vintske mõmmi ja kuri notsu

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Väikesel hirmunud metsloomalapsel võib olla tublisti sitkust ja rammu. Loomabeebit kõrva tagant sügama minna ei tasu.

Igast mõmmikust kasvab murdja

Aastaid tagasi oli suve keskel Simuna jahialal inimasustuse lähedal kaks karupoega. Väikesed, selle aasta pojad, puu otsas. Keegi ei tea, kus nende ema oli. Kas olid inimesed või autod ta ära hirmutanud. Ei tea. Karuema jätab aeg-ajalt poegi maha, juhtub.

Toona oli veel Nigulas karude kodu. Karu on lugupeetud loom ja siis oli neid oluliselt vähem kui nüüd. Hakkas inimene Pärnust puuriga sõitma, et korjab karupojad kokku ja viib turvakodusse. Iseseisvalt ei tohiks nii väike karupoeg olla võimeline talve üle elama. Nad elavad ju kaks talve emaga koos. Ammugi veel süüa leida. Ta on ju pisike, tõeliselt pisike. Nagu taksikoer. Natuke küll teistsuguse kujuga, aga enam-vähem.

Selleks ajaks kui vend puuriga kohale jõudis, oli külarahval karude uudistamise himu juba ära läinud. Üks nendest pamparatest oli plehku pannud. Üks istus puu otsas kenasti, aga teine oli kadunud. Üks püüti siis kinni ja viidi turvakodussse. Eks ta kasvatati seal üles ja viidi loodusesse. Aga kes seda teist ikka otsima hakkas. Äkki ema leidis ta üles, kes seda teab.

Ta ilmus nädal-paar hiljem ühele seasöötmise kohale välja. Toona oli sigu kõvasti ja söötmist oli palju. Hakkaski seal söömas käima. Ta vaene vend oli ikka pisike ja nõrk. Looduses on üldiselt nii, et kellel on jõud, sellel on õigus. Kui sead tulid, siis see vennike pidi ruttu plehku panema. Tihti oli ta seaputka jalgade varjus peidus. Kui sead said söönuks, läks ta veel sööma, kui kõht tühi oli. Kui emisele midagi ei meel­dinud, siis karupoeg kupatati üldse minema. Ega karu ei salli seakarjas keegi. Olgu ta suur või väike.

Jahimehed ikka vaatasid, kuidas karul läheb. Talle viidi söögiks  paremat vilja, leiba, saia ja õunu. Ega kellelgi usku ei olnud, et ta vaene vend endale pesa suudab teha ja talve üle elada. Ta on ju sügisel alles pisikene.

Aga sügis tuli. Karu käis hilissügiseni head ja paremat söömas – kes siis mida viis. Meepuhastamise jääke – kõike kaupa ikka, mis peaks hea, energiarikas ja maitsev olema.

Kevadel ilmus vend välja. Kõikidele üllatuseks ja suureks rõõmuks oli karu elus. Ei olnud ära surnud kedagi. See oli ju täiesti ootuspärane, et külm ta ära võtab.

Elas samas piirkonnas, käis natuke laiemalt ringi. Lähedal oli veel paar söödaplatsi, vahepeal külastas neid. Suve teises pooles oli ta juba päris suureks saanud. Pukist oli näha, kuidas sead sõid ja karu tuli esimeste ohakate ning takjateni. Rabas need pihku, millest jõud üle käis – hirmsasti müristas, müdistas ja röökis kui ratta peal. Sead mõtlesid, et nüüd tuleb küll üks eriline koll välja, ja panid minema. Vend sai söödaplatsi omale. Matsti kõhuli maha ja sisse kühveldama.

Söödeti teda aasta otsa jälle hea ja paremaga. Järgmisel aastal enam ei kaheldud, kas karu ilmub välja või mitte. Seda, et ta ära sureks, enam keegi ei kartnud.

Kolmandal aastal ilmus jälle välja, häda ei kedagi. Kevadel oli poiss platsis. Nii kui silmad lahti tegi, oli sirgelt kodusel seasöödaplatsil. Niimoodi hakkaski see käima.

Sügisel oli ta juba nii suureks ja võlli täis läinud. Mees, kes sööta oli viinud, rääkis, et vaatas pukist,  karu sööb. Niimoodi oli see juba kaks aastat käinud. Seltsimees läks istus ohakate vahele maha ja jäi ka sigu ootama. Oli vahepeal ka murdmise kombed selgeks õppinud. Ei olnud tal enam häda kedagi, vaatas, et mis sest viljast ikka süüa, sööks parem siga. Siis mehed lasid kaks laksu talle üle pea puusse ja hirmutasid eemale. Seda ei kannatatud enam välja, kui ta jahimeestega koos sigu hakkas küttima. Tahaks oma söödetud sigu ikka ise küttida.

Kasvaski üles see ilma emata karupoeg. Ulukid on üllatavalt vintsked.

Ulukile ei maksa käppapidi ligi minna

Seapõrsas olnud sügisel nii pisike nagu jänes. Tegime hundijahti ja seakari läks üle

rabakraavi. Rabakraavil on teadupärast hästi kõrged kaldad. Enamik karja sai üle, aga kõige pisem, no tõeliselt pisike, ei saanud. Teda polnud seljakoti põhjas näha ka, et seal mingi sea moodi loom oleks. Aga hundijaht oli pooleli, kes siis ikka siga laskma hakkab. Hundijaht oli ikka midagi enneolematult tähtsat. Selle käigus keegi sigu ei puutu ja paugutama ei hakka. Vaatasime, et vend ujub seal kõrgete kallaste vahel edasi-tagasi, edasi-tagasi. Üles ei pääse. Liiga väike selleks. Kui kaua ta vaesekene selles külmas vees ujub, varsti tõmbab kangeks ja vajub põhja. Üks jahimees läks otsis kõvera juurika. Põrsas ujus jahimehe juurde, jahimees pani talle juurika tagumiku alla ja kergitas ta kaldale.

FOTO: Ove Maidla / Postimees

Väikesel hirmunud metsloomalapsel võib olla tublisti sitkust ja rammu. Loomabeebit kõrva tagant sügama minna ei tasu.

Jahimees ütles, et nii kui vend kaldale sai – eks ta oli hirmul, jumal teab, mis siga mõtles selle tegevuse käigus –, mis ta oli, võibolla 40 sentimeetrit pikk, kui sedagi, tõmbas jahimehe pika säärega kummiku lõhki. Seal ei olnud lappida ka enam midagi. Nii valusasti saatan hammustas. Jahimees virutas ta jalaga eemale. Siga kargas tagasi ja tõmbas teise kummiku ka lõhki. Siga ei kavatsenudki ära minna. Nagu tige rotveiler oli kallal. Mitte midagi ei jäänud muud üle, kui sellesama roikaga virutas põrsale vastu pead. Oligi surnud.

Kummikud puhta nässus, jalad sinised. Istu poolpaljajalu hundiküti liinis edasi. Katsu veel head teha kellelegi.

Seamaailmas muidugi abistamist ei toimu. Kõik võõrad, kes abistada soovivad, tahavad õhtuks sealiha süüa. Ju põrsas oli endast nii väljas, et arvas, et paneb endast kõik mängu, mis panna on, ja kargas suurele mehele kallale. Mehel kummikud laiali ja seapõrsas oli seljakoti põhjas. Ta vaesekene oli hilises pesakonnas sündinud, et vastu talve veel nii pisikene oli. Isegi need pisikesed on sellised – ulukit ei maksa ikka käppima minna. 

Raul Vahter

on Eesti Jahimeeste Seltsi, Rakvere jahindusklubi ja Simuna jahtkonna juhatuse liige, 25-aastase staažiga jahimees.

Tagasi üles