NSV Liidus oli 9. mai suur võidupüha. Euroopa peab võidupüha tegelikult 8. mail, sest kapitulatsioonile kirjutati alla 8. mai õhtul. Kuna Moskva asus varasemas ajavöötmes, siis seal oli kell selleks ajaks kuulutanud juba 9. mai algust.
Võidupüha – kellele meenutusrõõm, kellele meelekibedus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks mitmed rahvad-riigid võidupüha ei pühitse? Selgitav näide. Saksamaa armee koosnes Wehrmachtist ja relva-SS diviisidest. Oli juhtumeid, kus Wehrmachti ohvitserid esitasid raporteid, protesteerides oma naabrite, SSi ja HJ salkade julmuse vastu, kuid kahjuks tulemusteta. Aga kes seda hiljem arvestas?
Kui Saksa sõjamehi vangilaagrisse konvoeeriti, loopisid vene naised kõiki sakslasi pori ja sõimuga. Nii rindemehi kui ka tagalas tapnud-põletanud eriüksuslasi. Süüdlasteks peeti ikkagi kõik sakslasi.
Kuid kas on siis ime, et “stalinlikku päikesepaistet” tunda saanud rahvaste silmis jagab ka lihtne rindemees Aljoša vastutust sinimütside sigaduste ning kuritegude eest?
Nüüd saksa rahva fašismist vabastamisest, mis oli omaette ooper. Kui rinne lähenes Reichi piiridele, kutsus suur NSVLi kirjanik Ilja Ehrenburg rindelehtedes sõdureid Saksamaal kõiki sigadusi tagasi tegema. Karistama mõne mundris maniaki sigaduste eest kõiki sakslasi, eriti aga just saksa naisi-lapsi. Mõned muidugi seda meeleldi tegidki.
Nõukogude sõdurid vägistasid üle miljoni noore saksa naise. Vahel, kui isa-ema oma teismelist tütart kaitsta püüdsid, tapeti kogu saksa pere. Ühes dokumentaalfilmis meenutas keegi veteran heldimusega, kuidas ta patrullis olles ühel vanal saksa härrasmehel noaga kõri läbi lõikas. Lihtsalt kahtlustusest, et äkki on see vanamees maskeeritud vaenlane ning nats.
Käis veel ka seadustatud röövimine. Vene väejuhatus oli lubanud Saksamaalt trofeesid kaasa võtta. Kogused olid normeeritud. Reamehele oli lubatud vähem, ohvitserile rohkem. Kust neid trofeesid saadi? Eks ikka sakslaste kodudest. Reaalsuses ei peetud muidugi normidest kinni.
Lihtne Aljoša tõi seljakotis vahest ehk nahksaapad, naisele kleidiriiet või siidrätiku, kuid ohvitserid-komandörid tulid koju pungil kohvritega.
Näiteks aastal 1947 saabus koju keegi kindralmajor Sidelnikov, kes oli olnud 1945-1947 Berliini operatiivsektori ülem. Tema isiklik pagas koosnes 40 toekast kohvrist ja kastist, mille kojuvedamiseks oli vaja veoautot. Ja see polnud erand, ega tema kolleegidki võtnud sõjasaagiks just palju vähem.
Isegi suur marssal Žukov ise! Georgi Žukov langes Stalini ebasoosingusse, kutsuti 1946. aastal Moskvasse ning saadeti varsti üldse provintsi, Odessa sõjaväeringkonda juhatama. Kiiruga jäi tema noosist nii mõndagi Moskvasse maha ning kui NKVD tema Moskva-lähedases suvilas läbiotsimise tegi, leiti sealt üle 50 kasti hinnalisi kaupu. Nimetan vaid 20 unikaalset jahipüssi, 8 akordionit, välismaiseid plaadimängijaga radioolasid, 323 karusnahka (soobel, nutria, kotik, karakull), ševroosid - 35 nahka. Villaseid kangaid, siidi, brokaati ja sametit oli kokku 3420 meetrit (seda sõjajärgsel ajal, kui NSV Liidus müüdi riidekaupa vaid talongide alusel). Siis uhked gobeläänid lossidest – 44 tükki, klassikalised maalid – 60 tükki. Hinnalisi serviise leiti 7 kasti. Suvilas oli 713 hõbedast lauanõu ja eset. Kuldkelli leiti 17, kiviga kuldsõrmuseid 16, lisaks arvukalt kalliskividega ehteid, kuldportsigare ning muud.
Kuid see oli vaid kiire kolimisega maha ununenud kraam. Tema adjutant mainis NKVDs ülekuulamisel koguni briljante täis kohvrit. (N. Zenkovich “Marssalid ja peasekretärid”.)
Muidugi ei käinud marssal Georgi Žukov ise saagijahil, tema oli piltlikult nagu tatari khaan.
Sõdurid riisusid ja komandörid võtsid oma alluvailt hinnalisema endale ning tegid ise oma ülematele hinnalisi kingitusi, maksid oma andamit. Leitnandid kinkisid polkovnikutele, polkovnikud kindralitele. Kindralid jällegi – oma marssalile!