Kaks nimekat Anu ja pesakond kindaloomi

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitusel “Võta ­näpust!” ­tekitavad head tuju Anu Kotli loodud käpik­loomad.
Näitusel “Võta ­näpust!” ­tekitavad head tuju Anu Kotli loodud käpik­loomad. Foto: Kristel Kitsing

Anud – kunstnik Raud ja arhitekt Kotli – on sobitanud pisikesse Väike-Maarja muuseumituppa lisaks nöörvaipadele ja kiriloomadele kõrge kirikindakuusepuu. Rahvuslikkuse, mängulisuse ja meistritöödega pühitsetakse Maarjamaa 100. sünnipäeva.

Ehkki näituse “Võta näpust!” hing Kadri Kopso koob usinalt kindapaari, ütleb ta käega rehmates, et pole üldse kõva kuduja. Selle tõestuseks loeb ta näituse kesksel kohal troonivalt kindapuult kokku kuus käpikut, mida enda omaks peab. Puu, mis kinnastega kaetud, sündis nõndamoodi, et Kopso laste vanaema oli hea kuduja. Aga lapsukesed ju ometi kasvasid ja vanaema ei raatsinud aastate jooksul näputöid ära visata. Nüüd sobisid need suurepäraselt kindapuule. Koos teiste omasugustega. “Kuulutasime kohalikus lehes, et kogume kindaid. Septembris polnud veel ühtegi paari, tekkis lausa hirm. Aga siis läks lahti, lootusetu olukord lahenes, järsku selgus, et on olemas 108 paari kindaid,” räägib Kopso.

Üle saja kindapaariga, peamiselt kohalikes mustrites uhkeldava puu iga osa kannab endas lugu. Väga isiklikku ja sooja. Kopso teab rääkida, et puul on kindad, mida kannab igal aastal ühe pere jõuluvana. Üks perekonnalugu kõneleb sellest, kuidas kohaliku kooli tööõpetuse õpetaja istus kolmeaastasena vanaema kõrval ja vaatas, kuidas memm vanaisale kindaid koob. Mõni aeg pärast kinnaste valmimist vanaisa suri ja täiesti uued käpikud jäid omanikuta. Kui poisist mees kasvas, kinkis vanaema need talle.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles