Svirgsdeni lood: piinlik lugu

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Lapsed. Ja lapselapsed. Psii. Eks ole? Nagu käbil. Mis asjad need käbi küljes ongi, mis korrelatsioonis järjest väiksemaks lähevad? Kuni koonuse moodustavad. Ja käbi ei kuku kännust kaugele. Sellepärast ongi oma. Lapselaps, ma mõtlen. Mitte et peaks arutlema selle üle, aga lihtsalt tunned, et on oma.

Meri ja tema. Oleme merel ka koos käinud. Nimetas mu paati laevaks. Et millal me laevaga sõitma läheme. Ma ütlen ka nüüd –  laev. Tütar ütles, et mul on suurushullustus. Mul?

Kui sa oled meetripikkune, tundub neljameetrine paat raudselt laevana. Olen selles kindel. Alles oli ta ise meetrine, ja juba meelest läinud?