Viimane mohikaanlane lahutab Palmse mõisa sepikojas turistide meelt

Kristi Ehrlich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viktor Ivanov.
Viktor Ivanov. Foto: Marianne Loorents

Palmse mõisa peaväravast kõige kaugem kontor on Viktor Ivanovi oma. Valgete seintega majal on sammaldunud katus ja korsten, kust tõuseb vaevumärgatavat suitsu. Ei, tegemist ei ole jõuluvana kontoriga, vaid hoopis sepikojaga, kus sepp Viktor rauale oma tahtmist mööda kuju annab.

Uksel võtab külastajat vastu suitsulõhn, mis hakkab küll ninna kinni, kuid suitsusaunale omaselt silmi kipitama ei pane. “Süüdlaseks” Viktori selja taga hõõguv ääs, millelt lendub sädemeid, kui sepp süsi liigutab.

“See haamer kaalub neli kilo,” teatab mees ja tõstab haamri õhku, et siis kogu jõuga punaseks kuumutatud raudora peale lajatada. Kõlab kõrvulukustav heli, kui kaks metalli kohtuvad. Selle haamriga vehib Viktor – olenevalt päevast – 200, 300, 400 korda päevas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles