/nginx/o/2017/12/01/7368087t1h01d7.jpg)
Tegelikult oli ikka veel suvi. Aga tänane ilm andis hulgaliselt põhjusi selles tõsiasjas kahelda. Sokike küll kahtles. Tusaselt istus ta köögis aknalaual, põlved krõnksus, ja põrnitses altkulmu õue. Sadu oli kestnud juba terve igaviku. Keset õue vihma ja tuule meelevalda oli jäänud täispuhutav madrats. Ilm oli muutunud nii ootamatult, et sõbrad jõudsid pakku joostes kaasa haarata vaid hädapärase: paksu suleteki, mahuka seiklusraamatu ja kandiku mustikakoogiga.
Tänase kuupäeva ümber oli kalendrisse veetud roheline ring, mis tähistas õues lugemise päeva. Sokike oli idee autor. Tema oli üles otsinud kummimadratsi. Tema oli loopinud avatud akna kaudu otse voodist õuele kohevad tekid-padjad. Hommikul tohtis juba ettenägelikult voodi tegemata jätta. Samuti oli Sokike lahkelt jaganud päris oma maitse järgi retseptisoovitusi Otile, kes pidi koogi küpsetama. Ja justnimelt Sokikese isu kohaselt olid nad kahekesi paari päeva eest metsast korvitäie mustikaid koju toonud. Siiani polnud jänesepoiss oma nägu suurest marjakorjamisest ega -söömisest päris puhtaks saanud.