Harril on kaksikvend Ilmarile alati karamell taskus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaksikud Harri (vasakul) ja Ilmar Kallip mõned päevad peale 90 aasta juubelit.
Kaksikud Harri (vasakul) ja Ilmar Kallip mõned päevad peale 90 aasta juubelit. Foto: Marianne Loorents

Kui mõni aeg tagasi oli vendadel Kallipitel 90. hällipäev, algas hommik nagu iga teinegi. Ootusega. Et vanem vend Harri koputaks noorema venna Ilmari vaid mõned tänavad eemal asuva kodu uksele. Et oleks nagu tavaliselt ... ninad vastastikku. Et arutada ja vaieldagi. Kuulata. Olla olemas.

Iga päev saavad need kaks vitaalset venda kokku. Kaksikud, kes üksteise toel tiksunud maailmas kahe peale kokku 180 aastat. Pole siis mingi ime, et nad nii lähedased on. Sugulashinged, kes võiks täpselt teada, mida veli suureks juubeliks tahta võiks. Vennad vaatavad üksteisele otsa. Harri rehmab käega. “Ah, mis ma ikka soovin. Õnne ja tervist. Ega muud soovida ei ole. Mis seal ikka,” ütleb Harri Kallip. Ja Ilmar noogutab. 

Aga mida siiski võiks ühed eakad kaksikud, kellele looja nii palju elupäevi andnud, hinges igatseda? Ühesuguseid kampsuneid, üheskoos soojale maale minekut? Vennad kehitavad õlgu. Juubelisünnipäeva lillesülemid on toa täitnud küllusliku aroomiga. Ilmar mõtleb ja tema silmadesse tekib kaval pilk. “Palusime, et eriti midagi ei toodaks. Kui, siis kommi,” ütleb ta muiates. Maiad on nad tõesti. Mõlemad ühtemoodi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles