Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Harril on kaksikvend Ilmarile alati karamell taskus

Kahe peale kokku 180 aastat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaksikud Harri (vasakul) ja Ilmar Kallip mõned päevad peale 90 aasta juubelit. | FOTO: Marianne Loorents

Kui mõni aeg tagasi oli vendadel Kallipitel 90. hällipäev, algas hommik nagu iga teinegi. Ootusega. Et vanem vend Harri koputaks noorema venna Ilmari vaid mõned tänavad eemal asuva kodu uksele. Et oleks nagu tavaliselt ... ninad vastastikku. Et arutada ja vaieldagi. Kuulata. Olla olemas.

Iga päev saavad need kaks vitaalset venda kokku. Kaksikud, kes üksteise toel tiksunud maailmas kahe peale kokku 180 aastat. Pole siis mingi ime, et nad nii lähedased on. Sugulashinged, kes võiks täpselt teada, mida veli suureks juubeliks tahta võiks. Vennad vaatavad üksteisele otsa. Harri rehmab käega. “Ah, mis ma ikka soovin. Õnne ja tervist. Ega muud soovida ei ole. Mis seal ikka,” ütleb Harri Kallip. Ja Ilmar noogutab.

Aga mida siiski võiks ühed eakad kaksikud, kellele looja nii palju elupäevi andnud, hinges igatseda? Ühesuguseid kampsuneid, üheskoos soojale maale minekut? Vennad kehitavad õlgu. Juubelisünnipäeva lillesülemid on toa täitnud küllusliku aroomiga. Ilmar mõtleb ja tema silmadesse tekib kaval pilk. “Palusime, et eriti midagi ei toodaks. Kui, siis kommi,” ütleb ta muiates. Maiad on nad tõesti. Mõlemad ühtemoodi.

Tordi ja sünnipäevapidude jagamine ei tekita kummaski tuska. “Ma olen nii maias, et temale ei kipu torti jätma. Enam maiamat inimest pole maailmas,” ütleb Ilmar Kallip. Vanem vend muidugi teab seda ja nii ongi tal alati nooremale taskus üks karamell.

Praegu, kui meil kära tuleb ja igaüks on oma kodus, siis süda hakkab venna pärast valutama. Siis tuleb piiluda, käia vaikselt vaatamas, kus ta on.
Ilmar Kallip, kaksikvend

Harri on maailmas elanud kaks tundi kauem kui Ilmar. Igaüks, kes neid näeb, saab aru, et sarnasust pole kaksikutele palju antud. Harri on selline mees, keda on tuba kogu aeg täis. Särav ja jutukas, häälest on kuulda, et tegemist on vana laulumehega. Nii ongi, ta ütleb, et omal ajal sai mitme kooriga Euroopa risti ja põiki läbi lauldud.

“Mina olen bariton ja tema on bass,” täpsustab Harri. Ilmar, selline tasa ja targu mees, noogutab. Vaikiv ja mõtlik. Kui midagi ütleb, siis on öeldud. Hästi ja täpselt. Kui palun vennas­tel teineteist iseloomustada, räägib Ilmar tuuleveskist, kanapesast, poisikesepõlvest, Aserist mõne kilomeetri kaugusel asuvast Kõrkkülast ja lapsepõlvekodu tuulikust, kus omal ajal armastati laulmas käia.

“Kogu küla kuulas ja kajas. Harri on selline hoolikas inimene, sai isegi lehmalüpsiga hakkama. Ja milline kanapesade leidja ta oli, ükski muna ei jäänud märkamata! Lisaks veel see arstipaun, see oli kogu aeg temaga ühes,” meenutab Ilmar. Ja vaikib. Harri tahaks midagi öelda. Aga Ilmar ütleb veel.

“Ta on rohkem jutuinimene. Tavaline inimene, kes mõnikord kipub ennast kiitma,” lausub Ilmar mõnusa huumoriga. Mõlemad naeravad. Harri saab nüüd lõpuks öelda ja arvata. “Vend on kollektiivne inimene, teistega kuidagi harjunud. Eks ta pedagoogina kipub ka palju õpetama. Aga ta on andekas: teeb puutööd, koob vaibad, ehitas maja. Kujutate ette! Minul kuldseid käsi ei ole,” räägib Harri.

Küsin nüüd ja praegu: kumb siis parem laulja on, poisid? Vaikus. Ilmari sõnul on tema eelkõige nooditundja ja lauluõpetaja. Solistina laulmise kogemus puudub. “Ilmar õpetas teistele laulud selgeks viiuliga, mitte klaveriga,” annab vanem vend au nooremale. Ilmar rehmab tagasihoidlikult käega ja räägib hoopiski loo oma õpilasest. Suurest dirigendist. Üleojast. Ants Üleojast.

“See lugu oli niimoodi, et Ants oli Oonurme kooli õpilane. Õpetasin saalis naiskoori ja tema siis kuulas ukse taga,” kõneleb Ilmar. Ta tõuseb ja otsib midagi.

“Näe, Antsu pilt on siin. Temal oli 80 aasta juubel. Saatis veel oma karikatuuri,” ütleb Ilmar ja räägib, kuidas aja jooksul üks helin rinna sees üha paisus ja kuidas ta kasvas koorijuhiks. Ja koolmeistriks. Hiljem metsameheks ja inseneriks.

“Kui nüüd minu elu huvitab, siis ma räägin,” ütleb Harri vahele. Muidugi. Ja ta alustab vendadest. Viiest pojast, kellest kolmel õnnestus ellu jääda. “Kaks täiskasvanud venda said sõja ajal surma,” ütleb Harri kalk­vel silmadega.

“Sõda, jah,” lisab Ilmar, “käis ju Eestist kahel korral läbi ja tegi pahandust ka Kõrkküla ääres. Suur tee läheb sealt mööda, see oli lausa sõjatee. Miljonid paugud käisid. See oli kole aeg. Meie kooliharidus langes täpselt sellesse aega.”

Nii oligi: sõda oli ammuilma alanud, kui Harri suundus Vaeküla põllutöökooli, aga saatus tahtis nõnda, et temast austatud põllumeest ei saanud. Ei, elu tegi hoopis keerdkäigu ja temast sai lugupeetud tohtrihärra. Tartu meditsiinikooli velsker maandus Tudulinna kümnekohalises jaoskonnahaiglas. Töö- ja elukool tõi kõike, sünnitus oli tookord maahaiglas nii igapäevane. Elu on nõudnud tublidelt meestelt oma. Juubelilaud pidi olema pikk. Harri perre kuulub 24, Ilmari omasse 18 liiget.

Muidugi tervitasid suurel sünnipäeval lähedased vennakseid raadiokanalit pidi.

Millist laulu tahtnuks kogu elu koorilaulust lugu pidanud mehed sünnipäevahommikul kuulda? Vaikus. Igatahes tuleb mõelda. Ilusaid meloodilisi laule on ju tuhandeid.

Lõpuks nimetab Harri võimast klassikat: “Ta lendab mesipuu poole”. Ja kõik on nõus. Mõistagi.

Ilmar ütleb seepeale, et tema on aastatel 1947 kuni 2004 osalenud kõigil täiskasvanute laulu- ja tantsupidudel.

“Oleme ikka nii palju, kui jalad kannavad, kõigil üldtantsu- ja laulupidudel osalenud,” lisab Harri, kelle silmist on näha, et hing ihkab sinna ka praegu. Aga tervis ehk ei peaks enam seda tralli vastu. Kuid peost, mis iga eestlase hinges – sellest mälestusi jagub.

“Mäletad,” alustab Ilmar, pöördudes venna poole. “1969. aastal, kui laululava sai valmis, oli peo ajal kole vihmasadu. Lavakaar hakkas läbi sadama ja koor ei tahtnud ära minna. Nii said sõnad kohe viisi. Laulsime seal siis: häbi, häbi, katus laseb läbi.”

90 aastat – on see siis pikk aeg? Või hoopiski silmapilk? “Piin see pole igatahes olnud,” ütleb Harri. Ilmari sõnul pole see hetk, õnne ja pingutust on elu nõudnud ilmselgelt. “Jaa,” ütlevad vennad üheskoos vastuseks.

Tohtrihärralt on siinkohal paslik uurida, kuidas küll nii vanaks elada. Ta räägib, et ei oska midagi soovitada. “Tõesti ei oska,” ütleb ta. Ilmar noogutab ja ütleb talle omasel mõtlikul toonil: “Ega ei tea tõesti ja aegagi ei pane tähele.” Küllap vanad elunäinud mehed juba teavad.

Igatahes tiksub pikk päevatee öösse. Õnneks kahekesi. Harri lipsab igal hommikul venna juurde ja siis läheb arutamiseks. “Riidu me ei vea. Aga vahel läheme ikka vaidlema ka,” tähendab Harri. Piike murtakse ikka ... poliitika pärast. Loomulikult.

“Mina olen keskerakonna ja Ilmar reformikate poolt,” ütleb Harri ja kõik on öeldud. See on ka ainuke asi, mis mõnikord vaidlust tekitab. Eluski pole juhtunud, et vennaarm oleks vett vedama läinud ja riid pikalt majas. Füüsiliselt pole elujõus mehed kokku läinud. “Praegu, kui meil kära tuleb ja igaüks on oma kodus, siis süda hakkab venna pärast küll valutama. Siis tuleb piiluda, käia vaikselt vaatamas, kus ta on,” räägib Ilmar. Aga ikka on nii, et nalja ja naeru on rohkem. Raskete teemade puhul ka vaikimist.

Tervise üle ei saa kumbki vend väga kurta, mistõttu nad ei taha ka haigusejutte veeretada. Rattaga armastavad vennad kogu suve sõita, mõnikord veeretakse niimoodi päevas kümne kilomeetri jagu teid. “95 aastat veab ehk välja,” viskab Harri õhku võimaluse. Sellest on küll.

Fotol on kaksikute ristimispäev. Väikestel poistel on pikk elu veel ees. | FOTO: Erakogu
Tagasi üles