Mõte: ketserlikke mõtteid omariiklusest

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

1. oktoobril Kataloonias toimunud ebaseaduslik referendum, millel 90 protsenti häältest anti iseseisva vabariigi poolt, tekitab põnevaid küsimusi. Esiteks on katalaanidel oma riik juba olemas: juba 1278. aastal rajatud Andorra vürstiriik. Milleks neil läheb vaja veel teist riiki? Kas Kataloonia iseseisvumisel ootaks Andorrat anšluss? Muidugi on kahe riigi mudeleid teistelgi rahvastel alates sakslastest, hiinlastest ja korealastest. Rumeenlastel on Moldova, albaanlastel osaliselt tunnustatud Kosovo, armeenlastel täiesti tunnustamata Mägi-Karabahh. Kui Hruštšov poleks 1956. aastal Karjala-Soome NSV-d Venemaaga liitnud, eksisteeriksid kõrvuti Euroopa Liidu liige Soome ja Euraasia Majandusliitu kuuluv Karjala.

Hispaania kuningriigi põhiseadus ei luba ühelgi piirkonnal lahku lüüa. Ometi on üks territoorium juba 1704. aastal emamaast vägisi eraldatud – Gibraltar. 1967. ja 2002. aasta rahvahääletusel lükkasid Gibraltari elanikud – enamjaolt Briti kolonisaatorite järeltulijad – tagasi ettepaneku liituda Hispaaniaga. Pole ime, et katalaanid pooldavad brittide võimu Gibraltaril.

Võibolla oleks Katalooniale sobiv kompromiss hoopis personaalunioon, kus riigipeaks oleks Hispaania kuningas? Suurbritannia kuninganna on ka Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja mitme väiksema iseseisva riigi pea, kuid Ameerika ühendriigid ja Iirimaa on valinud vabariikluse. Hea näide toimivast personaalunioonist oli Austria-Ungari kaksikmonarhia.