Nädala kaja: unistusest argipäevaks

Merly Raudla. Foto: Meelis Meilbaum

Nõukaaja lõpu lapsena tundus Soome mullegi kui kauge helesinine unistus. Teise klassi mudilasena  hankis ema mulle kuskilt hõbedase ja helesinisega jope ning õmbles kapuutsi äärde rebase karva. Väga ilus oli, mis sest, et lirakas ja üldse mitte liiga soe. Sõbrannadki kiitsid. Nägevat välja nagu Soome jope. Soomlastel olid ju värvikirevad hilbud, samal ajal kui meie, eestlased, pidime enamasti küllaltki näotute ja igavate rõivastega leppima.

Mäletan, kui uhke tunne oli sõpradele rääkida (või meelde tuletada), et mul elavad Soomes sugulased ja kui äge elu seal on – kodus koolitöid tegema ei pea, tundide ajal jalutatakse ringi ja räägitakse juttu ning koolis istutakse vahetunni ajal koridoris põrandal. Mulle, tolleaegsele põhikoolilapsele, tundus põrandal istumine ulme. Õpetajad ei oleks seda kunagi lubanud. Ja pedagoogi sõna maksis, mingit mokalaata meil tunni ajal ei peetud.

Soome pakkus kuidagi hoopis rohkem kõneainet kui teised naabrid – Läti või Rootsi. Venemaast ei tasu rääkidagi. Eesti lapsed võrdlesid omavahel ikka, mitu korda keegi Soomes on käinud, mitte Venemaal või mujal.