Kiri: vanaduse võlu

Mare Rossmann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Rossmann.
Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Hiljuti sain kirja ühelt oma lugejalt, kes pöördus minu poole sõnadega: “Teie kui minu kodutänava üks vanemaid elanikke ...” Kas tõesti? Millal see minuga juhtus? Terve elu on olnud nagu üksainus silmapilk. Kas see ongi kõik?

Hiljuti lugesin Tiia Toometi raamatut “Vanaduse võlud”. Julgen teilegi soovitada. See ei ole mahukas, mina lugesin ühe õhtuga läbi.

Avasõnas kirjutab autor, et see on raamat neile, kes on vähemalt 70 aastat vanad, ja neile, kes kavatsevad kunagi nii vanaks saada. Kui tavaliselt kirjutavad vanadusest noored inimesed, kes ise pole vanad olnud, siis seekord kuulub ka autor samasse alagruppi. Minul on paljuski samad mälestused ja kogemused kui autoril. Kui vahetada ära selles raamatus mõned nimed ja kohad, võiks see vabalt ka minu lugu olla. Kui autor räägib, et väga oluliseks inimeseks on tema elus olnud klassiõde ja sõbranna Krista, siis minu puhul on selleks inimeseks olnud minu pinginaaber Reet. Paar aastat tagasi lahkus ta manala teele ja koos temaga ka suur tükk minu lapsepõlvest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles