Priit Koppel - lapsepõlve kinni jäänud täismees

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Priit Koppeli nätsupaberite kollektsioon täidab kaheksa margialbumit. Banaanikleepsud on omaette albumis.

Kes meist poleks lapsena kasvõi mõelnud kommipaberite kogumisest!

Ja olgem ausad – nii mõnigi maiuseümbris oli nii uhke, et seda ei raatsinud kuidagi ära visata. Mõni on aga ka täismehena pisikestes paberitükkides kinni. Küll mitte kommi-, vaid hoopis nätsupaberites. “Koguda võib kõike,” kommenteerib Priit Koppel, kellele kuulub Eesti suurim nätsupaberite kogu.

Rakverest pärit Priit Koppel, kelle karikatuurid laupäeviti Virumaa Teataja arvamuskülge ilmestavad, saab märtsi lõpus viiekümneseks. Päris vana mees juba, aga natuke varsa aruga. Kuidas muidu seletada seda, et teda huvitavad arvutite ja paberile pilapiltide – eks ole needki ju natuke poisikeselikud – sirgeldamise kõrval ka nätsupaberid ja banaanikleepsud.

Ise ütleb ta, et kolm viimast on temaga jäänud lapsepõlvest. Esimesed tema joonistatud karikatuurid avaldati ajalehes Säde ja ka populaarses ajakirjas Pikker juba siis, kui ta õppis neljandas klassis. Ning nätsupaberite kogumine sai alguse enam-vähem samal ajal.

Perekonnatuttav sõitis merd ja pistis külla tulles väikesele Priidule ikka nätsupaki pihku. Ning võõrkeelsete kirjadega paberid hakkasid mehehakatist paeluma.

Kui raha pärast sellega tegelema hakkad, siis lähed omadega rappa.

“Pole suutnud maha jätta,” nendib Koppel. Ehkki nätsupaberite kogumisega tuleb vist siiski lõpparve teha, aga seda üpris proosalisel põhjusel: paberisse pakitud närimiskummilehti enam lihtsalt ei toodeta.

Kodumaised nätsupaberid on Priit Koppelil pea kõik olemas. Kommivabrik Kalev alustas närimiskummi katsetootmist juba 1961. aastal, esimene toode kandis nime Tiri-aga-tõmba ja selle paber on Koppeli kogus aukohal.

Närimiskummi hakati aga tootma kosmonautidele mõeldes. “Ka kosmonautidel on vaja hambaid pesta ja leiti, et närimiskumm on selleks hää,” kõneleb asjatundja.

Katsepartiisid tehti mitu ja toodang saadeti otse Moskvasse. Postimees kirjutas Koppeli nätsupaberikogust tunamullu. “Pärast artikli ilmumist helistas mulle üks inimene ja kinkis selle kõige esimese Kalevi nätsu paberi,” meenutab Koppel heldinult. “Aga üks paber vähemalt on veel puudu,” lisab ta.

Pikka aega tootis Kalev suuri ruudukujulisi nätse, mis meenutasid väljanägemiselt iirisekomme. Üks Koppeli kolleeg Venemaalt saatis aastate eest mehele pildi omaaegsest nätsupaberist ja tundis muret, ega see äkki hoopis iirisepaber pole.

“Ma saatsin lõpuks pildi Kalevisse, et äkki keegi mäletab, ja oli otsitud üles üks vana töötaja, kes kinnitas, et tegemist oli ikka närimiskummi ümbrispaberiga,” räägib Koppel.

Viimased kümmekond aastat on Koppeli nätsupaberikogu saanud täiendust vaid väga kaugetest maadest. Kui too ootamatu kingitus muidugi välja arvata. Euroopast pole enam midagi võtta, Aasia maadest veel üht-teist tuleb.

Viimatine täiendus kogule toodi Priit Koppelile detsembri alguses Vietnamist. Aasia riikide puhul on probleemiks aga see, et nätsupabereid on seal üle mõistuse palju. “Nii nagu Euroopas lasevad firmad endale teha suhkrupakikesi, nii lastakse Aasias teha oma firma logoga närimiskummi,” selgitab kollektsionäär. Lisaks valmistatakse väikeseid närimiskummipartiisid näiteks pulmapidudeks.

Niisuguseid eriskummalisusi Koppel aga väga taga ei aja. “Iga paberi eest, mida näen, viit dollarit ei viitsi maksta, nõnda võib oma kollektsiooni meeletult raha sisse tampida,” ütleb ta. Kallimad närimiskummipaberid võivad maksta isegi üle tuhande dollari. Oksjoniportaalis eBay ongi pakkumisel terve rida tuhandedollarilisi pabereid.

Võrreldes markidega, millest kõige kallimate väärtus kirjutatakse kuuekohaliste arvudega, on nätsupaberid küll võrdlemisi odavad, kuid kulukas on Priit Koppeli hobi siiski.

Aga üldse on tema kogus üle 3500 nätsupaberi, vanimad neist 110-aastased. “Lenin näris vist neid nätse,” ütleb mees ja muheleb. Vanimad tema kogu paberid on pärit Ameerikast.

Eestis on nätsupaberikogujaid Koppeli andmetel peale tema veel paar, varem oli neid olnud rohkem. “Olen isegi kogusid kokku ostnud, eeskätt selleks, et oleks välismaa kollektsionääridega midagi vahetada,” räägib ta.

Mingil ajal pidas ta päris usinalt kirjavahetust kogujatega üle maailma. “Nädalas tuli ikka paar ümbrikku nätsupaberitega, aga kirjade saatmiselegi kulub päris arvestatav raha,” põhjendab Koppel seda, miks “kaubavahetus” muu maailmaga soiku on jäänud.

Kogumishulluse kõrghetk oli tal seitse-kaheksa aastat tagasi, mil ta tegeles nätsupaberitega iga päev. Viimasel ajal heidab ta oma kollektsioonile aga pilgu peale harva.

Euroopas on närimiskummipaberite kogumine ehk gumofiilia kõige kõvemal järjel Tšehhimaal, kus tegutseb palju sellele pühendunud seltskondi. Ka on tšehhid koostanud päris asjalikke nätsupaberite katalooge, millest mõned saadaval ka internetis.

Kui nätsupaberite kogumine tuli Koppelil kaasa lapsepõlvest, siis banaanikleepse hakkas ta korjama täismehena. “Kõik erinevad kleepsud, mida poes olen näinud, olen ikka kaasa võtnud,” lausub mees muheledes.

Eestis on banaanikleepsude kogujaid vähemalt kaks ning omavahel tehakse ka vahetuskaupa. “Reisidel käies oleme ikka üksteisele kleepse toonud. Tema käis näiteks Austraalias ja Uus-Meremaal ning tõi sealt mullegi,” räägib ta oma “haiguskaaslase” kohta, kelle kogu Priit Koppeli omast vähemalt poole suurem.

Kui tavaostjale tundub, et banaanid ja nendele vajutatud kleepsud on üsna ühesugused ja müüakse vaid paari firma banaane, lükkab kollektsionäär selle arvamuse kohe ümber. Firmasid on tunduvalt rohkem ning kleepsudki, nagu lähemal vaatlemisel selgub, on kõik erinevad. Kasvõi numbri poolest, mis on etiketile trükitud banaanifirma kodulehele sisestamiseks, et vaadata, ega mõni auhind juhtumisi sülle ei kuku.

Erinevalt nätsupaberitest ei ole Koppel ühtegi banaanikleepsu ostnud, kuigi ka nendega oksjonikeskkondades kaubeldakse. Ja banaanikleepski võib maksta päris mitu eurot või dollarit.

Kuigi Koppeli kollektsioonid on rahaliselt päris väärtuslikud, ei pööra ta ise sellele erilist tähelepanu. “Kui raha pärast sellega tegelema hakkad, siis lähed omadega rappa,” ütleb ta.

Samas on ta rahul, et on leidnud endale pisikesed ohutud kogumisobjektid. Ei võta need ruumi ja erinevalt tühjadest õllepurkidest, mida päris paljud koguvad, ei levita ka lõhna.

Nätsupaberid mahuvad Koppelil kaheksasse albumise. “Kui kolm ja pool tuhat õllepurki oleks, läheks ainuüksi nende jaoks tervet tuba vaja,” lausub ta naerdes.

Kui nätsupaberite (ja hiljem lisandunud banaanikleepsude) kogumine on Priit Koppelil olnud järjekindel tegevus, siis karikatuuride joonistamises pidas ta vahepeal pikema pausi. Pikker lõpetas tegevuse ja uusi huumoriajakirju selle asemele ei tekkinud. “Ajalehtedel on oma püsikarikaturistid olemas, Maaleht on ainuke suurtest, kuhu on kõigil võimalik oma pilapilte pakkuda,” räägib ta.

Viis-kuus aastat tagasi hakkas ilmuma huumori- ja satiiriajakiri Pilkaja ning selle toimetus otsis üles kõik Eestis elavad karikaturistid, et nendega koostööd teha. Nii hakkas Koppel uuesti karikatuure joonistama.

Karikatuuridest kõneldes läheb Koppel elevile. “Karikatuur ei pea olema lihtsalt lõbus pildike. See võib olla ka mõtlema panev või mingile probleemile tähelepanu juhtiv,” ütleb ta. “Karikatuurinäitusel käies ei pruugi sugugi kogu aeg, kõht kõveras, naerda saada,” lisab Koppel.

Maailma tippkarikaturistide karikatuurid on Koppeli sõnul väga lakoonilised ja detailivaesed. “Eks üldiselt üritataksegi seda, et oleks võimalikult vähe detaile ja puänt tuleks paremini välja. Ei ole mõtet joonistada kahte meest rääkimas mingis toas, mis on paksult mingeid esemeid täis.”

Ka ei ole karikatuur pildivormi valatud anekdoot. Karikatuuriga saab välja öelda seda, mida sõnadesse panna ei saa. Või on väga keeruline. Ideaalne karikatuur peaks olema sõnadeta. Sageli pole aga teksti kasutamisest pääsu.

Karikatuur on ka üpris kohaspetsiifiline ning võib olla arusaadav vaid ühe kultuuri- või keeleruumi asukatele. “Kui paneme kokku suitsuvorsti, suitsulesta ja suitsupääsukese, siis eestlasele saab neist nalja tekitada, aga muudele rahvustele jääb asi arusaamatuks,” toob Koppel näite. Või kui karikatuuril on Mulgi kuue ja kikilipsuga tegelane, saab Eestis igaüks aru, kellest jutt, prantslane, armeenlane või jänki aga kehitavad lihtsalt õlgu.

Ning teada on vaja ka tausta. Kui autoremondifirma juht ütleb, et tema töötajad on laiskvorstid, või ütleb seda lihakombinaadi juht – siin on vaks vahet. Aga kõike ei saa ju pildi alla kirjutada, siis kaob asjal mõte.

“Lihtsalt naljakas pilt ei ole karikatuur, karikatuuril peab olema sõnum, mida see edasi kannab,” võtab Koppel teema kokku.

Nätsupaberite kogumise ja karikatuuride joonistamise kõrval on Priit Koppel vähemalt täismeheelu sidunud ka arvutitega. Omal ajal oli ta üks esimesi, kes Rakveres arvutite müügi ja remondiga tegelema hakkas, kuid peagi adus mees, et väikelinn jääb tema ambitsioonidele kitsaks, ning siirdus Tallinnasse parematele jahimaadele.

Kõige selle kõrvalt jõuab Koppel veel petanki mängida. Sellelgi alal on praegu Keilas elav arvutiinsener päris kõva käpp. Ta on Eestit isegi maailmameistrivõistlustel esindanud. Ning ka Eesti petangielu presidendina juhtinud.

Tagasi üles