Repliik: korteriloom Kerberos

Merly Raudla. Foto: Meelis Meilbaum

Vaiksel varasel hämaral hommikutunnil sajab laia lund. Sumedat valgust saadavad vaid kortermajade üksikud aknaruudud. Ühtki hingelist ei liigu. Lumi summutab prügikasti kaane kolksatuse. Sel hetkel, kui otsa ringi keeran, ilmub eikuskilt suur lõrisev peni. Rotveiler. Õnneks olin külma ilma puhul pannud kätte ülipaksud käpikud, kust kihvad läbi ei tungiks. Rihma teises otsas tolkneb mammi. “Rocco, mis sa teed, Rocco, mis sa teed?” manitseb perenaine.

Kurat, ehmatus pani käed värisema. Aga hea, et niigi läks. Oleks nurga tagant laps tulnud, oleks ta ilusti näoga otse ilase ja teravate kihvadega varustatud molusse jooksnud.

Tegelikult ei saanudki täpselt aru, kumb on selle tandemi juht ja kumb juhitav. Peni tirib rihmast ja mammi tipib järel. Huvitav, kui elajas leiaks midagi haaravat ja otsustaks minna, kas perenaisel oleks nii palju rammu, et vasikasuurust tursket koera tagasi hoida?