/nginx/o/2017/11/22/7337291t1hc8db.jpg)
Eesti ilusa ümmarguse juubeli eel juhtus samasugune inetu lugu, nagu võib tulla ette mõnes tavalises perekonnas, kus eite-taati lähevad enne laua katmist nii riidu, et nõud lendavad.
Juhtkiri: anna andeks, onu Heino!
23. jaanuar 2018, 07:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga kui sellises peretülis hakitakse pärast kirgede tormi tavaliselt üheskoos kartulisalatit edasi, siis Eesti riigis nii lihtsalt ei lähe.
Tuli hõõgub tuha all ja oodatakse sobivat momenti, et saaks jälle tüli üles võtta ja võimalikult paljudele ära panna. Olgu siis tulemas juubel, peied või pulmad.
Tülitsemine on nagu epideemia, mis nakatanud suurema osa ühiskonnast. Ütlus, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, võiks olla juba ammu minevikuhõlma all, kuid ometi käib kisma seda hullemini, mida vähemaks meid siia Eestimaale jääb.
Aina sagedamini kõlavad sellised väljendid nagu “ma ei taha elada sellises riigis”, “mulle ei sobi selline minister” ning nõutakse aina ja mitmel häälel vabandamist, mahavõtmist, tagasiastumist, lahtilaskmist ja kinnipanemist.
Alati leidub keegi arvamusliider, blogija või lihtsalt grafomaan, kes ütleb, et tal on millegi või kellegi pärast piinlik, aina sagedamini kõlavad sellised väljendid nagu “ma ei taha elada sellises riigis”, “mulle ei sobi selline minister” ning nõutakse aina ja mitmel häälel vabandamist, mahavõtmist, tagasiastumist, lahtilaskmist ja kinnipanemist.
Sildistatakse ja süüdistatakse. Üks ütlus vallandab teiste, veel hullemate laviini.
Haaratakse sõnamõõk ja pannakse enda arvates jube ägedalt, aga tehakse samal ajal liiga veel paljudele teistele. Ja jälle on keegi süüdi, kellelgi on häbi ja keegi on solvunud.
Riigikogu liige Maris Lauri, kes väljendab oma arvamust Urmas Reinsalu kohta mõistagi opositsioonipoliitiku seisukohalt, aga ka paljud end feministidena määratlenud isikud nimetavad nende meelest šovinistlikke väljaütlemisi onuheinolikeks.
Miks solvata onu Heinosid, milles nemad süüdi on?
Näib, et olukorras, kus president Kersti Kaljulaidist alguse saanud pinnavirvendused tabavad meie ühiskonda tsunamidena, on ainsaks moraalimajakaks tõusnud peapiiskop Urmas Viilma, kuid “jürgenligilikus” Eestis ei säästeta tedagi.