Tallinn–Rakvere, mõtteid kiirteel

Paavo Kangur. Foto: Liis Treimann / Postimees

Ma kirjutasin jutustuse “Tallinna romaan ehk Kilukarbisiluett”. Pealkirjas on vihje Jaan Krossi “Rakvere romaanile”. Mõlemad teosed vestavad raha- ja võimumaailma probleemidest. Loomulikult ei võistle ma suurmeister Jaan Krossiga samas kategoorias ja “Kilukarbisilueti” kangelased kuuluvad pigem koomiksimaailma ning liiguvad eesmärgi suunas hingepiinadeta. Kui 1980-ndate Eesti ilukirjanduse kangelased olid logelejad, kes lasid voolul end kanda ja hingehädadel loksutada, siis uue aja tegijatel pole siin aega sisemiselt piinelda. Müügiplaan vajab täitmist, hääled kogumist ja Toyota Avensise liising maksmist.

Ennustasin, et poliitikasse saabuvad kampadena noormehed ja neiud, kelle eesmärk on toitumisahelas tõusta ja kellele jutt väärtustest on vaid poliittehnoloogiline vahend, et koguda hääli. Loodav poliitiline kuvand ja tegelikud eesmärgid on veidi lahus, pehmelt öeldes.

Ei midagi uut, sellist maailma tutvustab meile ka USA seriaal “Kaardimaja”. Praegu saabub võimu juurde üha rohkem inimesi, kelle puhul on küsimus, kas bakalaureuseõpe on neil ikka ülikoolis lõpetatud või jäi pooleli. Ja kui nad on Toompeale murdnud, on järgmine küsimus selles, kuidas neile anda järeleaitamistunde.