Repliik: unustatud talverõõm

Kristi Ehrlich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristi Ehrlich.
Kristi Ehrlich. Foto: Meelis Meilbaum

Täiskasvanuna on minust saanud peaaegu et talvepõlgur. Ei meeldi mulle riiete kihiti ladumine, nõeluvalt terav tuul ja pidevalt hall taevas, mis ähvardab alatihti kaela kukkuda. Suuskadel seisin viimati oma 15 aastat tagasi. Pole teisi enam alleski. Ja kui aus olla, ei ole vahepeal tabanud mind ka vastupandamatu soov suusaradasid vallutama hakata.

Kuni ühe õhtuni, mil möödusin Palermo terviseradadest, kus tänavalaternate valgusvihus liugles mööda helevalget lund üksik tume kogu. Õige pea ilmus puude varjust välja järgmine, kes kergel sammul uuesti metsatukka kadus.

Sellel hetkel meenus mulle, kui mõnus oli tuhiseda järsust mäest alla, tuul kõrvus kohisemas, ja tunda jõuetust, kui järsk tõus selja taga. Ja kuidas koju jõudes kaasnesid hea enesetundega õhetavad põsed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles