Repliik: kas igaüks avab kord suu?

Marju Lina.

FOTO: Marianne Loorents

Vahel mõtlen ikka Markkusele. Sellele poisile, kes Võrus pea kaks ja pool aastat tagasi kadunuks jäi. Ja ta vanematele, kes juba mõnda aega pole enam avalikult sõna võtnud. Aga varem kirjutas ema aeg-ajalt siin ja seal. Palus, et kui keegi kuskil siiski midagi teab, öelgu ometi. Öelgu või sedagi, kust kandist surnukeha otsida tuleks.

Tellijale

Nüüd vanemad vaikivad. Lootust, et keegi suu paotab, lihtsalt enam ei ole.

Aga ometi on nad olemas, need, kes teavad. Ja on vait. Mõtlen neilegi mõnikord. Kõvad tegelased. Võiks arvata, et kohutav teadmine närib ja põletab neid, aga nende suu on lukus. Raudmehed.

Tagasi üles