Tekstiilide hingehoid hapupiima, tolmuimeja ja puhta veega

Aastaid tagasi astus Väike-Maarja muuseumi uksest sisse kooli bussijuht Mart Kiisküla, kaenla all pakike. “Tegi paki lahti ja mina vaatasin: ei ole tõsi! Kust ta sellise sai!? Hetk hiljem hingasin kergendatult: siiski Tammsaare ...” räägib Väike-Maarja muuseumi juhataja Marju Metsman, sest vaiba pleekinumal poolel kujutatu oli hämmastavalt sarnane kunagise Saksamaa riigijuhiga. Vaiba kinkis 1983. aastal Väike-Maarja keskkoolile EKP Rakvere rajoonikomitee sekretär Mart Maidla. Vaip jäi koolis seisma, kuni bussijuht küsis, kas ta ei võiks seda bussi selja taha sättida – nõnda sõitis Tammsaare aastaid. Muuseumis oli gobeläänvaip samuti aastaid seinal, kuni koi sisse läks. Vaip pandi mõneks ajaks sügavkülma, seejärel puhastati veel õrnalt ning keerati siidipaberite sisse hoiule. Vaipa näitavad Marju Metsman (paremal) ja Väike-Maarja valla kultuurinõunik Ivika Aman. Foto: Marianne Loorents

Meie kodudes on esiemade tikanditega linasid, heegeldisi, villaseid kuubesid, rahvarõivaid. On emotsionaalselt hinnalisi käsitööesemeid, millega tahame võimalikult hästi ümber käia. Aga kuidas? Nõuandeid ja näpunäiteid jagab käsitöömeister ning tekstiilide hingehoidu õpetav Ulve Kangro.

Ulve Kangro ütleb, et kõigepealt peame endale aru andma, kas soovime rõivatükki säilitada või kasutada. Kui säilitada, siis oleks mõistlik see õigesti puhastada, sisse pakkida ja hoiustada. Kui kasutada, siis kasutadagi!

“Peame suutma ka iseendaga rahu sõlmida – ükski vana asi uueks ei saa. Vahel tuleb lubada esemetel kõigi aukude ja plekkidega edasi elada, aga nad ei tohi edasi laguneda – nad peavad olema parandatud, toestatud. Esemed võivad elada kõigi oma väärikate kulumismärkidega – see on kvaliteedi märk,” räägib Kangro.