Kolumn: suhtlemise võlu

Signe Kadastik. Foto: Erakogu

Ma ei kujuta ette, et peaksin töötama näiteks liinitöölisena või omaette kuskil nurgas nokitsema, ainsaks vestluskaaslaseks mu oma mõtted või masinamüra. Mitte töölaadi pärast, vaid inimfaktori tõttu. Just otsene kontakt inimestega on mulle oluline.

Seoses oma osaliselt Hunt Kriimsilma elustiiliga puutun kokku väga paljude erinevate inimestega, suhtlemist on palju. Ja mulle see meeldib. Nad kõik on omamoodi huvitavad ja ainulaadsed. Koolituste pealkiri on harilikult sama, aga iga uus grupp on äärmiselt põnev ja vaheldusrikas, enne kohtumist on mõnus ärevus sees. Inimesed eri vanuses, eri tausta, erinevate eludega.

Pikemat aega kestvatel koolitustel peavad inimesed kaua koos olema, nad kasvavad lõpuks kokku, seda detaili on näha igal uuel õppenädalal: omavaheline suhtlemine, naermine, üksteise aitamine ja lõpuks ühesuguste lõpukleitide planeerimine ja ostmine. Nad hoolivad üksteisest ja tervest grupist. Igaühel on oma jutt, oma mõtted ja arvamus. Saatused on nii erinevad, nii uskumatud ja ka kurvad. Nii mõnegi inimese puhul taban end mõtlemast, miks on ühele väiksele naisterahvale nii suur rist kanda antud. Aga seepärast, et täpselt sellist risti suudab ta kanda.