Kiri: Saunaklubi, miks nii okupantlikult?

Kiri. Foto: Kamilla Selina Lepik

Kadrinas on olnud kombeks tähistada võidupüha ja Eesti vabariigi aastapäeva vabadussõja mälestussamba juures pärgade panekuga. Olen Kadrina Pasunakoori pillimehena nendes üritustes osaline olnud ja tseremoonia käik on pähe kulunud: marss kaitseliitlaste auvalvesse tulekuks, Eesti riigi hümn, pärgade paneku lugu “Langenud kangelastele”, vallavanema sõnavõtt, marss kaitseliitlaste auvalvest äraminekuks.

Eesti vabariigi 99. aastapäeva tähistamisel kõlas sõnavõtus väide, et MTÜ Kadrina Saunaklubi tegevus annab tunnistust kodanikuühiskonna toimimisest. Ma ei tea täpset definitsiooni mõiste “kodanikuühiskond” kohta, kuid minu jaoks on kodanikuühiskonna sümboliks needsamad kaitseliitlased, kes on vabadussõja mälestussamba juures auvalves seisnud. Amatöörpillimehena tean, et on vaja väga palju pilli harjutada riigihümni väärikaks esitamiseks. Tean ka, et Kadrina Saunaklubi inimesed võiksid olla eeskujuks mistahes saunaklubindusega mitteseonduvas valdkonnas. Kiitus MTÜ Kadrina Saunaklubi aadressil väga auväärsel tähtpäeval tekitab palju küsimusi.

Kui kurnav ja ennastohverdav on saunaskäimine, kasutades avalikke vahendeid? Teadaolevalt on Kadrina saun rahastatav valla eelarvest ja põhjalik kapitaalremont on tehtud eurotoetuse ja maksumaksja rahaga. Kõik saunast lugu pidavad inimesed, kes Kadrina Saunaklubisse ei kuulu, käivad saunas, kasutades isiklikke, sõprade-tuttavate või tööandja vahendeid, aga ka lunastades saunapileti erasaunas või munitsipaalsaunas. Tänapäeva mõistes munitsipaalsauna staatust omavas Kadrina saunas käisin esimest korda 1962. aastal, olles üheksaaastane, kuid kangelasena ei tundnud ennast siis ega edaspidi. Kas sauna riietusruumi kappide ustele kruviti MTÜ Kadrina Saunaklubi asutajaliikmete nimesildid eesmärgiga rajada teed saunaklubile?