Miks me pugime seapraadi?

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seapraad on jõulude ajal vaat et kohustuslik.
Seapraad on jõulude ajal vaat et kohustuslik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajaloolase Inna Põltsam-Jürjo sõnul on Eesti toidukultuuri alussambaks kujunenud sealiha olnud siinmail au sees juba aastatuhandeid – siga oli üks esimesi koduloomi, kellega liha saamise nimel külg külje kõrval elama õpiti.

“Siga on aga läbi ajaloo peetud puhtalt lihaloomana: ta sigis hästi, tema pidamine ei nõudnud erilist vaeva ning ta andis maitsvat liha,” selgitas Põltsam-Jürjo. Erinevalt näiteks lammastest sai sigu laudas nuumata, mistõttu oli võimalik seatappu toiduvaese talvise aja peale lükata ning siduda talvise pööripäeva või jõulude tähistamiseks korraldatud rituaalsete pidustustega.

Toiduajaloo uurija sõnul siga mitte ainult ei rikastanud siinse rahva toidulauda, vaid kujundas ka inimeste identiteeti ja eluviisi. Arheoloogilised kaevamised on näidanud, et metssiga kuulus eestimaalaste toidulauale juba 10 000 aastat tagasi ning kodusigu hakati pidama kiviaja lõpul ehk umbes 4000 aastat tagasi. Muinasajal oli seal tähtis koht eesti rahvauskumustes – seakultus hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles