Juhtkiri: riik, mida armastame

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Loodus on end pidurüüga ehtinud: lubatud arktiline külm kosutab põhjamaist inimest. Lörtsist nohune nina saab jälle vabalt hingata, sest külm teeb lõõrid puhtaks. Just selline, väärikas ja iseloomuga nagu pakasest sillerdava õhuga talveilm, on ka meie sajaaastaseks saav riik.

On nii palju, mida tahaks soovida. Just praegu on õige hetk mõelda sellele, mis on olnud ja mida tahaksime tulemas näha. Virumaa Teataja toimetuses ei ole ükski päev nagu eelmine: leheveergudelt käib läbi must ja valge, rõõm ja kurbus. Tihtilugu pole üht teiseta.

Keset argist virvarri soovib Virumaa Teataja toimetuse pere oma lugejatele eelkõige aega ja hingerahu. Aega tuleb osata võtta. Olla siin ja praegu, sest see on ainus, mis meil on. Eilne on möödas ja homne on vaid unistus.

Soovime, et meie riigi sajandal sünnipäeval lehviks palju sinimustvalgeid: iga asutus ja iga kodu peaks end sel tähtsal päeval trikolooriga ehtima. Meie riigi lipp on ilus ning selle heiskamine näitab, et väärtustame oma riiki.

Aega tuleb osata võtta. Olla siin ja praegu, sest see on ainus, mis meil on. Eilne on möödas ja homne on vaid unistus.

Soovime, et peaksime meeles oma ajalugu ning annaksime teadmisi sellest edasi järgmistele põlvedele.

Et hoitaks rohkem kokku ning hoolitaks teineteisest, ja seda mitte ainult riigi sajandal sünnipäeval.

Meie auväärses eas riigil ja siin elavatel inimestel peaks jaguma eelkõige mõistust. Et teha õigeid otsuseid ja valikuid, mis mõjutavad meie kõigi tulevikku. Tühja-tähjaga rapsimisele, lolluste äratundmisele ja nende parandamisele kulub kahjuks ebamõistlikult palju aega. Kindlasti pole kunagi liiga palju ka empaatiat – mõistmist ja nõrgemate toetamist.

Soovime, et inimesed oleks õnnelikud, hoitud ja armastatud. Tigedus ja kadedus edasi ei vii. Ajuti näib, justkui oleksime puudutuse puudumise vaevas, läheduse janus.

Seega – rohkem kallistusi! Julgust öelda hästi, teist aidata ja kuulata.

Soovime, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Rohkem õnnelikke lapsi, kes võivad oma vanematega arvestada, keda kuulatakse, aidatakse ja armastatakse. Rohkem kodusid, kus elavad üksteisest hoolivad pered. Rohkem vanemaid, kes on seadnud oma väga tähtsate asjade järjestuses esimesele kohale lapsed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles