Väikeriigis on igal inimesel eriliselt suur osakaal

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Armsad Eesti vennad ja õed!

Mul on rõõm ja au tervitada teid meeskoor Rakvere poolt ning soovida kõigile meie riigi, Eesti vabariigi 100. sünnipäeva.

See pole sugugi liialdus või pelgalt poeetiline kujund öelda: riik – see oleme meie! Mina, sina, tema – igaüks meist, kes me oleme Eesti vabariigi kodanikud. Riik ongi inimeste ühistegevus. Riik on ühistegevuse korraldamiseks, olgu selleks kultuur, majandus, sotsiaalteenused, riigikaitse või muu. Ilma ühtekuuluvustundeta ja ühistööta ei ole oma riiki.

Maailma mastaabis on Eesti väike nii rahvaarvu kui ka pindala poolest. Ehkki on Eestistki väiksemaid riike, Euroopas kasvõi Island rahvaarvult või Belgia pindalalt, kõnelemata veelgi tillematest nagu näiteks Andorra või Liechtenstein nii rahvaarvult kui ka pindalalt. Aga mitte ainult endast väiksemate jaoks, vaid ka meie endi jaoks peab Eesti olema piisavalt suur, et siin oleks õhku hingata, ruumi tegutseda ja puhata, kultuuri nautida.

Eestis kui väikeses riigis on igal inimesel eriliselt suur osakaal. Seda, mida suurtes riikides teevad kümned tuhanded, sajad tuhanded või isegi miljonid, teevad meil paarsada või paarkümmend inimest, mõnikord vähemgi.

Eesti vabariigi kuulutas välja vaid kolmeliikmeline päästekomitee: Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik. Vabadussõja alguses läks siit, Rakverest, Viru rindele ülekaaluka vastase vastu Nikolai Reegi juhtimisel 5. Eesti polk, mille koosseisus oli algul vaid paarsada meest. Ometi jäi Eesti riik püsima ja vabadussõda võideti. Miks? Sest need meie esivanemad, kes olid arvult väikesed, olid suured oma usult, ka eneseusult, oma lootuselt, oma hingelt, oma vaimult, oma armastuselt Eesti vastu.

Sedasama hinge ja vaimusuurust, lootust, usku, eneseusku ja armastust soovin ma meile kõigile Eesti vabariigi 100. sünnipäeval ja tulevikuks. Ainult nii jääme püsima vaba rahvana ja iseseisva riigina! Elagu eesti rahvas! Elagu Eesti!