Aarne Mäe luuletused

Laulev revolutsioon

Kalevite kange rahvas
ükskord muruplatsil puhkas,
trikoloorid välja toodi,
hulga viina ära joodi.

Tehti piipu, maitsti mõdu,
meenutati peetud sõdu.
Löödi laulu, löödi tantsu –
kaerajaani, Kaval-Antsu.

Hõiskas eesti rahva sugu,
peeti hüvast naljast lugu.
Laulis lind ja lehepuu,
kuni taeva tõusnud kuu.

Saabus hommik, vaikis tammik.
Mõni ära minna püüdis,
aga põõsast keegi hüüdis:
“Sõbrad, võtkem veel üks sõõm,
Mu isamaa – mu õnn ja rõõm!”

1988. a

Vabaduse väljakul lõhkevad pommid,
Coca-Cola kirjades sõidavad trammid.
Saksamaa autod ja Jaapani makid,
Ilusad villad ja sünged barakid.

Raha on vähe ja elu on kallis –
Euroopasse läheb tänane Tallinn.

Juua täis põdrad ja mädand banaanid.
Allilmas laiavad aserbaidžaanid,
turu peal relvad ja roosid on reas,
hambad on varnas ja haavlid on peas.

Koobaltit, rauda ja pronksi ja vaske,
sadamais lademeis paberikaske –
kõik läheb müügiks, jah, kõik läheb rahaks,
Eestigi Asi on ammu läind pahaks.

Saadikud sapsus, migrandid on närvis,
meelest on läinud Eestimaa värvid,
meelest on läinud Eestimaa Laul,
Maarjamäel ootab meid ühine haud.

1993. a

Kungla rahvas õhtu eel
läks hiiemäele lärmiga.
Kaunistati majaseinad
kolme koduvärviga.

Puud ja põõsad, koerad-kassid
pihustiga üle lasksid.
Sokid-särgid, liiklusmärgid
kauneis rahvusvärvides,
virulaste jõudehetked
möödusivad värvides …

Äkki idataevast kumas
läbi trikoloori punast.
Sääl vili võrsub, taevas selge,
meil kõik sini, must ja valge.

1988. a