Esmaspäeval vurab varahommikune buss Mõdrikusse, Pajustisse ja tagasi Rakveresse, noppides peatustest peale üksikuid inimesi. Bussis on soe, raadio Elmar laseb tuttavaid moodsaid eestikeelseid viise. Jäisest ilmast annab aimu taeva poole hõljuv hingeaur. Rõõmsameelne bussijuht hoiab pilgu üha teel.
Kirikutornist kirikutorni, nagu ütleb Artur Lillepea (58), on ta inimesi vedanud juba 37 aastat. Pikk teekond on olnud üksainus viiv, ühe mehe elutöö. Algus oli siiski käänuline, 1977. aastal saatis sõjakomissariaat noore mehe hoopiski autojuhtide venekeelsetele kursustele. Muidugi oli keeruline mõista just võõrkeeles autotehnilisi nüansse, kuid kui tahtmine nõnda suur, tähendas see vaid üht – aasta hiljem kevadel oli mehel autojuhiluba taskus. “Üritasin normaalsesse kohta tööle saada,” sõnab Lillepea. See tähendas, et uljas noorsand põrutas kohe tollasesse ETKVL-i, defitsiitse kauba mekasse. Aga võta näpust, sealne ülemus põlgas noore kogemuseta mehe ära. Tegelikult tähendas see muidugi seda, et sõidukogemuseta maapoisil polnud ette näidata tutvust, mis tol ajal määras kõik.
