Kiri: Kreisilinna läppuv õhk

Keio Soomelt
, filmifestivali Festheart korraldaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiri.
Kiri. Foto: Kamilla Selina Lepik

Kord nelja aasta jooksul saavad Rakvere elanikud teada, et kultuur on linnas oluline prioriteet. Korraldatakse debatte ja vestlusringe, joonistatakse plakateid ja jagatakse nänni. Muu hulgas räägitakse ka sellest, kuidas meie linna on vaja uusi algatusi ja säravaid ideid, on vaja tegijaid ja tegusid, mida peame toetama ja hoidma. Kõigele sellele järgneb naeratus, soe käepigistus ja parimal juhul veel mõni julgustav sõna selle kohta, kuidas peame koos oma kodulinna suureks muutma.

Ühel päeval tulevad meie linnakeses kaks hullu mõttele korraldada Eesti esimene LGBTI filmifestival. Tõsi, sellega kaasneb palju kära, meediavahtu ja kommentaaritorm, kuid lõpuks saab linnake tõdeda, et taevas ei langenud alla ning ka uus kinomaja jäi püsti. Vähe sellest – ka läbi suurte klaasakende ei paistnud midagi eriskummalist: pileteid ja kohvi ostvad inimesed, seansile suunduvad ja sealt tulev rahvas. Piisavalt eriline ja silmapaistev selleks, et näiteks riigikogu esimees või kultuuriminister võtavad vaevaks ürituse avada. Piisavalt eriline selleks, et olla Virumaa aasta teo või Eesti Rahvamajade Ühingu aasta teo nominent. Piisavalt eriline selleks, et tuua üheks päevaks Rakverre mitme välissaatkonna esindajad ning külastajaid üle kogu Eesti, mõned võtavad teekonna ette ka Rootsist või Venemaalt.

Ma ei oska hinnata, kas eespool nimetatud argumendid on piisavad, kuid minu subjektiivsest vaatenurgast on selles valguses äärmiselt kummaline, kui linnavolikogu otsustab antud üritust sõna otseses mõttes vaenata. Jah, ka mulle ei meeldi paljud asjad (näiteks ei ole ma mitte kunagi käinud kossumatšil), aga see ei pane mind ka nende vastu võitlema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles