Repliik: lapse suu

Merly Raudla. Foto: Meelis Meilbaum

Täpselt kaks kuud tagasi seisime lapsega vallimäe nõlval. Kuigi kõik kõrred turritasid hõreda lumevaiba alt välja ning iga muhk ja lohk maapinnas oli selgelt näha, otsustasime, et on paras aeg kelgutamiseks.

Viieaastane ütles kohe, et mägi on järsk ja siit me alla ei sõida – ohtlik. Kuna vallikas on ju teada-tuntud kelgutamiskoht, kust väga tihti liugu saanud lasta, ajasin sõrad vastu ja ronisin kelgule. Sõit päädis ristluumurruga.

Ehkki nüüd lund jagub, on meie peres huvid juba märksa kevadisemad ning kelgu asemel tehti nädalavahetusel sõitu ATV-ga. Neljarattaline põristas uhkelt ümber maja, lund tuiskas laias kaares. Kui juht kutsuvalt oma selja taha istmele patsutas, lükkas laps mind ironiseerides sõiduki poole. “Mine-mine, nii need luumurrud tulevadki.” See avaldus võttis seest päris õõnsaks. Rohkem ei tahaks kahte kuud voodirežiimil ja haiguslehel olla.