/nginx/o/2018/03/21/7709391t1h745e.jpg)
“Lastena lõbutsesime ja tantsisime, kihistasime sõbrannadega naerda, viibisime algklasside diskoõhtul. Sealt see alguse sai. See oli esimene kord istuda poisi süles, tema süles. Ei unusta seda iialgi,” rääkis Sille (nimi muudetud).
Tellijale
Elu, mainimist väärt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel nüüd pani see mälestus teda naeratama. Mulle meeldis kuulata, kuidas miski teistele ehk nii tühine oli loo jagajal aastate möödudes veel siiralt südames. Ta lisas: “Muidugi olime lapsed ja meid narriti.” Ta naeris lõbusalt ja jätkas tõsisemalt: “Mida aeg edasi, seda tugevamaks muutus side ja sellest noormehest sai üks olulisemaid inimesi minu elus.” Ta tegi pausi ning rääkis sügavalt ohates edasi: “Ja siis tuli ta, tollel ajal veel poisike, uudisega, et peab ära kolima. See tähendas aga, et tuli vahetada kooli ning me ei näe enam üksteist. Olin vihane, löödud ja kirjeldamatult kurb.”