Mälestusi peab säilitama

Kiri. Foto: Kamilla Selina Lepik

Aastatel 1996–2016 ilmusid trükist Eesti represseeritute registri büroo eestvedamisel valminud nn Memento mustad raamatud, mis on tubli saavutus. 12 köites on põlistatud mälestus represseeritud, ka hukkunud või hukatud Eesti vabariigi kodanikest. Hoolimata rohketest vigadest on need raamatud kujunenud peamiseks avaliku teabe allikaks aastatel 1940–1988 represseeritute kohta. Ka loodava Maarjamäe kommunismiohvrite mälestusmärgi nimekirjade koostajatele, kellel lasub ülisuur vastutus ligemale 20 000 Venemaal hukkunud inimese andmete vastavuse eest tegelikkusele. Peale Rakveres kirjutatud raamatute “Lääne-Virumaa kaotused okupatsiooniaastatel” ja “Küüditatud 1949. Lääne-Virumaa” olen “musti raamatuid” kasutanud Verhne-Ussinski rajooni kalmistutele maetud eestlaste nimekirjade koostamisel.

Mind on aastaid vaevanud mõte Venemaale maetud saatusekaaslaste mälestuse jäädvustamisest sealsetel kalmistutel, mis on päris hästi õnnestunud leedulastel.  Jah, see on keeruline ettevõtmine, alates hukkunute ja nende matmiskohtade väljaselgitamisest. Siberis ja mujalgi surma saanud vangide ning küüditatute arvu ja nende matmispaika ei tea ilmselt mitte keegi.

Ja kui sellekohane informatsioon on Venemaa arhiivides ka olemas, on andmete hankimine pea võimatu, sest Venemaa arhiivide tööd korraldab Vene föderatsiooni siseministri, armeekindral R. N. Nurgalijevi 12.09.2011 käskkirjaga nr 1001 kinnitatud “Административный регламент ... по выдаче архивных справок”, mille kohaselt tuleb andmete taotlejal esitada arhiivile põhjalikud andmed otsitava kohta! Mingi absurd, või siiski teadlikult astutud samm?