Uue maja miinuseid on rohkem kui plusse

Marti Kuusik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MARTI KUUSIK
MARTI KUUSIK Foto: Valimised

Lugupeetud volikogu liikmed! Riigigümnaasiumi asukoha teema on nüüd juba ligi aasta sellest huvitatutele kõneainet pakkunud.

Vahepeal olid valimised ja moodustus koalitsioon, mis loomulikult suudab soovi korral enda tahtmise läbi suruda, omades selleks ka täielikult seaduslikku õigust.

Siiski. Kui püüda vaadata sellest formaalsest õigusest veidi kaugemale ja soovida süüvida põhjustesse, miks osa inimesi on riigigümnaasiumi tarvis ringteele uue maja ehitamise mõtte vastu ja riigigümnaasiumi Rakvere gümnaasiumi kinnistule rajamise poolt, siis on võimalik näha, millest on see vastuseis käesoleva planeeringuga ette pandud asukohale tingitud ja millised on need ohud, millesse selle planeeringuga edasi liikudes astutakse.

Teeme siis väikese vahekokkuvõtte ja meenutuse. Loen lühidalt ette need plussid ja miinused, mis kaasnevad ringteele uue riigigümnaasiumi rajamisega.

Plussid. Riigigümnaasiumi rajamise käigus ei ole üldse vaja tegeleda ajutise pinna organiseerimisega ehituse ajaks. Nõus, see uue maja pooldajate seisukoht peab paika. Kuid sellega plusside nimekiri ka piirdub, sest teine vähegi arusaadav argument, mis rääkis Tallinna tänava koolimaja kasutamisest Rakveres kõrgharidusele tingimuste loomisest, on tänaseks teadaolevalt ära kukkunud.

Samas on ringteele ehitamise puhul miinuseid plussidest ülekaalukalt rohkem.

Esiteks katkestataks Koidula tänav. Uus hoone ehitataks praegusele Koidula tänavale otse peale ja sellega tekiks linnaruumi tänavatega kvartaliteks jaotamises rütmihäire, ilmselge linnaruumiline disharmoonia. Ma saaksin uue hoone rajamise plaanist kuidagigi rohkem aru, kui uue hoonega säilitataks vähemalt tänavate eksisteeriv rütm, kui hoone ehitataks väljaku lääneküljele, nii et Koidula tänav jääks hoone eest läbi jooksma. See hajutaks ka liikluskoormust. Kuid selles konkreetses ettepandavas asukohas tekib seninägematu avaliku ruumi moonutus.

Teiseks sulguvad suurejoonelised vaated Vabaduse platsi dominantsetele hoonetele: Kotli koolile ja kirikule. Seda asjaolu ei tohiks kuidagi vähe tähtsustada – me kaotaksime ühe Rakverele ainuomase, suurejoonelisima linnavaate. Kaotuse suurusest saadaks aru alles siis, kui uue hoone müürid on kerkinud.

Kolmandaks tekiksid sellised hommikused liiklusummistused, mida Rakveres pole varem nähtud. Kui vaadata, mis toimub reaalgümnaasiumi ees Võidu tänaval hommikuti enne kella kaheksat, nimelt on seal ikka korralikud ummikud (ja seal on vaid üks kool), siis mis hakkaks toimuma sellel ühel tänavaniidil, mis jookseks planeeringu järgi kahe suure kooli vahelt läbi? Seal tekiks liiklussulgus, millist Rakveres pole enne nähtud ja mis mõjutaks väga paljude nendegi liikumist, kes pole kooliskäimisega üldse seotud.

Neljandaks: puhtalt rahaliselt ei ole mõistlik, et me ei kasuta riigi abiga ühe suurima koolihoone korda tegemise võimalust. Kui riik korrastab ajaloolise maja, ei jää selle korda tegemine ju tulevikus linna koormuseks. Kui majanduskomisjonist tuli arvamus, et vana hoone võib peita endas ettearvamatusi ja seetõttu ei sobiks see justkui riigigümnaasiumiks, siis see pole  ju mitte argument vana maja kasutamise vastu, vaid poolt – kui riik on nõus seda tegema, miks me seda võimalust siis ei kasuta?

Viiendaks: me kõik ei pruugi sellesse võibolla esimeses järjekorras süveneda soovida, kuid gümnaasiumihariduse järjepidevuse katkestamine Rakvere väärikaimas, spetsiaalselt gümnaasiumiks ehitatud hooneks oleks mittemateriaalse kapitali rumal raiskamine. Kui kultuuril ja järjepidevuse hoidmisel puuduks mõju, ei oleks maailma piirkondade vahel ka näiteks olulisi majanduslikke erinevusi. Ometi on need erinevused riikide ja rahvaste vahel olemas ja kõik algab laiemalt võttes kultuurist. Kultuur laiemas mõttes käib ees ja majandus on selle tuletis. Antud juhul räägime me hariduskultuurist ja selle järjepidevuse tähtsusest. Hariduslik, jah, ka ühe konkreetse hoonega seotud järjepidevus on vaimne kapital. See kapital töötab noorte peal ja noorte eneseteadvuse arendamiseks. Absoluutselt ei ole tark seda kapitali ära visata. Ärme röövi noortelt võimalust, et nende põu saaks paisuda uhkusest oma kooli ajaloolise vägevuse üle. Soovime ju, et me kasvataksime uusi Kotlisid, Pärte ja Allaberte – otsene side eelkäijatega on otsene side ja seda ei ole võimalik millegagi asendada. Selle mõju mõistmine nõuab soovi tavaküsimustest veidi kõrgemale tõusta, kuid see pole võimatu.

Kokkuvõttes on miinuseid uue maja rajamisel, eriti just sellesse kohta, ülekaalukalt rohkem kui plusse.

Ainus oluline miinus riigigümnaasiumi vanasse majja rajamisel – et ehitustegevuse ajaks oleks vaja organiseerida asenduspindu – on aga ületatav. Tänapäeval on võimalik asenduspinnad kasvõi konteinerklassidena üürida, see oleks ajutine üle elatav ohverdus parima lõpptulemuse saavutamise nimel.

Peame rääkima ka niinimetatud moodsa õpikeskkonna aspektist. Seda moodsat õpikeskkonda on võimalik rajada ka ajaloolise gümnaasiumi kinnistu baasil, krundil on lahedalt ruumi kõikmõeldavateks nüüdisaegseteks juurdeehitisteks. Mingit väga olulist erinevust seetõttu selles küsimuses kahe variandi vahel ei ole.

Samuti leian, et on õige hoida põhikoolivõrgu arendamise, tehnoloogiaõpetuse maja ja riigigümnaasiumi asukoha küsimused lahus. Nende küsimuste segamine viib fookusest välja küsimuse, milline oleks parim maja just gümnasistidele – nii füüsiliste parameetrite kui ka noorte inimeste teadvuse arendamise poolest.

Põhikoolivõrku tuleb loomulikult teha arendusi, vajadusel ka füüsilisi, kuid see pole midagi enneolematut ega ületamatut, me saame linnana sellega hakkama. Ei oleks tark võtta väiksemate võitude nimel sisse suuri kaotusi. Seda aga linnaruumi moonutamine ja haridusloolise järjepidevuse katkestamine oleks.

Peremeest ja ühepäevaperemeest eristab võime saada aru, millised asjad ja nähtused on ajas kestvalt väärtuslikud ja millised mitte. Riigigümnaasiumi asukohavaliku hääletus saab olema väga konkreetne ja nimed-juures-asi. Minu ettepanek on, et võtame aja maha ja laseme lauale asetada ka teise planeeringu –  planeeringu, mille järgi on riigigümnaasium ajaloolise gümnaasiumi kinnistul. Me ei taha tulla kolme-nelja aasta pärast hommikuti ummikus istuvatele autojuhtidele meelde kui sellise olukorrani viinud otsuse autorid. Väldime sellist võimalust.

Teen ettepaneku: paneme selle konkreetse planeeringu küsimuse hetkeks ootele. Vähemalt seni, kuni on valminud ka planeering, mis käsitleb riigigümnaasiumi rajamist Vabaduse 1 kinnistu baasil, ja meil on, mille vahel valida. Ka mingi ajaline surve või sidumine teiste küsimustega ei ole kohane. Tegemist on ajaloolise otsusega ja tarvis on aega ning põhjalikkust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles