Svirgsdeni lood: tarbijate ühiskond

Kristjan Svirgsden
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjan Svirgsden.
Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Mõni aasta tagasi sattusin Heinz Valguga vestlema teemal, kui palju on ühiskonnas iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Protsentuaalselt. Ma pakkusin kakskümmend. Heinz raputas kurvalt pead ja ütles, et kui viis on, siis on juba väga hästi. Hakkasin aimama, miks turul maksab arbuusikilo alati 1.50. Ka siis, kui poes on 0.28. Turumajandus.

Mul sõber käis, kui piir natuke lahti läks, naise sugulastel Rootsis külas. Maja taga olla olnud äraviskamiseks kuhi jalgrattaid. Sõber tundis huvi, et mis neil ka viga on. Selgus, et kõigil kumm katki. Kui rattal läks kumm katki, osteti uus ratas. NSVL-i karastusega inimese imestusel polnud piire. Võttis liimi ja lappis pärastlõunal viiel rattal kummi ära. Pererahvas lõi käsi kokku. No on alles meister meile külla juhtunud!

Ma ostsin aegade alguses omale ka mikrolaineahju. Kõigil oli. Ja mul siis ka. Mingil hetkel hakkas see lülitamisel korke välja lööma. Nii kui uks klõpsu tegi, käis pauk ja tuba oli pime. Viisin parandusse. Kolmas korrus. Lifti pole. Aparaat jube raske. Parandati nädal aega. Maksis peaaegu uue hinna. Paari kuu pärast sama jama. Pauk ja pime. Mul oli see tassimine veel meeles ja ei tahtnud minna. Avastasin, et kui uksega paugutada siis, kui stepslit seinas pole, ei juhtu midagi halba. Kui uks juba kinni, võib voolu rahumeeli sisse lülitada ja ahi küpsetab kui uus. Küpsetab muide tänase päevani. Seega siis 22 aastat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles