Juhtkiri: sandi sendi eest tööle ei lähe

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Nii laulab punkar Freddy ansamblis Psychoterror, aga sama põhimõtet kannavad eneses lisaks punkaritele veel paljud inimesed. Nädalavahetusel Rakveres toimunud Eesti Töötukassa korraldatud töömessil selgus, et liialt kehva palgaga töö ei motiveeri hommikul vara tõusma.

Majandusteadlased räägivad järjest paranevatest majandusnäitajatest, majandusliku kindlustatuse kasvust, üha suuremast raha säästmisest ja elanikkonna laenuvõimekuse tugevnemisest. Kõige selle taustal kimbutab suurt osa töötavatest inimestest siiski palgavaesus. Täiskohaga töötaja tuleb vaevalt ots otsaga kokku, hullemal juhul aga sedagi mitte.

Inimväärikusele see just hästi ei mõju, kui igapäevane toimetulek on keeruline, rääkimata perele ja lastele meelelahutuse ja väljasõitude võimaldamisest. Miks siis minna raskele lihttööle, kui kellast kellani kohusetundlik töötegemine võimaldab õhtusöögilaua katta vaid madala toiteväärtusega makaronidega? Või kui kodukohast kaugemal tööl käimiseks tuleb endal peale maksta?

Palju oleneb ka sellest, keda otsib tööandja, kas meeskonnaliiget või orja. Kui seda viimast, siis muidugi võimalikult väikeste kuludega: kokku saab hoida palgalt, headelt töötingimustelt ja mujaltki. Suure tõenäosusega põleb inimene varem või hiljem läbi ja siis on vaja jälle uus leida.

Ootuste ja võimaluste ebakõla on igavene nõiaring, kus keerlevad tööpakkujad, kelle rahakoti lukk kuigi hästi lahti ei käi, ja tööotsijad, kes pisku eest hommikul äratuskella helisema ei pane.

Kui tahetakse meeskonnaliiget, kes on tööandja üle uhke, kes tahab anda endast maksimumi, oma aega, ideid ja oskusi ühise eesmärgi nimel, siis tuleks ettevõttel seda ka vääriliselt tasustada nii palga kui ka puhkuse ja muude boonustega. Paraku tahab enamik tööandjaid ühelt töötajalt miinimumpalga eest võimalikult palju saada.

Ootuste ja võimaluste ebakõla on igavene nõiaring, kus keerlevad tööpakkujad, kelle rahakoti lukk kuigi hästi lahti ei käi, ja tööotsijad, kes pisku eest hommikul äratuskella helisema ei pane. Samas on ka pisku parem kui üldse mitte midagi. Olgu rahakotis 500 eurot, on see ikka parem kui tühjus. Või olemegi oma riigi arengus jõudnud heaoluühiskonda, kus on lihtsam veeta aega kodus ja saada toimetulekutoetust, selle asemel et tööle minna? Mündi teine pool aga kõneleb kaotsi läinud pensioniaastatest.

Tagasi üles