Kui nüüd iga Lääne-Virumaa inimene võtab kätte ning analüüsib ennast ja oma tutvusringkonda, siis on kindlasti palju neid, kes ei tunne kedagi, kes raseduse ajal sigareti hambu võtaks. Rakvere ümbruse kergliiklusteed on sportijaid täis ning lumisel ajal ei mahtunud suusasõprade autod Palermo terviseradade ümbrusesse ära. Kellelt siis statistikud andmeid kogusid?
Kindlasti on aga meil ja mujalgi jätkuvalt palju ülekaalulisi. Vähene liikumine ei tähenda ilmselt üksnes autoga sõitmist, vaid ka seda, et inimene ei tule lihtsalt kodust välja või on tema käiguring väga piiratud: lähim toidupood ja kodu, mujale asja pole. Eriti pensionäril ja töötul.
Kodust tuleks välja tulla, kasvõi jalutuskäigule. Seada endale näiteks kohustus teha iga päev üks pikem tiir, selmet teleri või kuvari ees passida. See teeb head nii kehale kui ka vaimule. Miks mitte utsitada paari tuttavatki kampa lööma. Ja kui niisama jalutada ei viitsi, siis näiteks rootslased on leiutanud uue fitnessiala plogging’u (liideti sõna jogging (sörkimine inglise keeles) sõnadega plocka upp (üles korjama rootsi keeles)). See on harrastus, kus inimesed korjavad sportliku tegevuse käigus üles tee peal nähtud maas vedeleva prügi.
Seesugust statistikat lugedes tundub küll, et oleks aeg kolida Lääne- või Lõuna-Eestisse, sest sealsed inimesed on statistilistel andmetel tervemad ja paremal järjel.
Kui aga statistikat uskuda, on läänevirulastel kõige kehvem seis juurikate ja muu rohelise söömisega, sest Lääne-Virumaa täiskasvanud elanikest sööb seda kraami piisavalt vaid 0,7 protsenti. Oleme laisad, lollid ja lohakad, ainukeseks plussiks vaid see, et liiga tihti nina täis ei tõmba. Aga eks Läti jääb natuke kaugele ka.
