Kolumn: kuldne lipp

Jüri Lainevoog. Foto: Erakogu

Saksa notar Johann Renner veetis XVI sajandi keskel mõned aastad Liivimaal ning pani nähtu ja kuuldu hiljem kahes versioonis kirja. Tema ülestähenduste varasem variant, ilmunud 1995. aastal Ivar Leimuse tõlgitult eesti keeles, sisaldab tähelepanuväärset lauset: “Neil mõlemal maakonnal, Harjul ja Virumaal, on vanast ajast kuldne lipp olnud, mida veel pealipuks kutsuti.” 

Teisest (1876 välja antud alamsaksakeelsest originaaltekstist) võib lugeda: “De adel uth Harrien und Wirlandt plach im krige dem hermester den golden banner als dat hogeste feltteken na to foeren.” Vabalt ümberpanduna: “Harju ja Virumaa aadel järgis sõjas ordumeistrit kuldse lipu, oma kaugest minevikust pärit kõrgeima lahingumärgi all.” Mida võib leida, kui üritada sellele napile teatele “liha ümber kasvatada”?

“Kuldne” ei tähendanud keskajal kollast, pigem punast. Prantsuse kuningate punast sõjaplagu nimetati kuldseks leegiks (Ori­flamme), “Nibelungide laulus” räägitakse punasest kullast (näiteks värsis 40: rotez golt) ja alamsaksa kõnekäänus samastub päikese loojaminek selle kuldseks muutumisega (de sunne gēt tō gōlde). Nii võib üsna julgelt väita, et jutuksolev lipp oli tegelikult mingit tooni punane. Oletusele lisab tõenäosust loogika: punane hakkab tandril mis tahes aastaajal kõige paremini silma.