Nädala kaja: kas uus luud pühib paremini?

Aarne Mäe. Foto: Meelis Meilbaum

Pärast eelmisi valimisi ootamatult Rakvere abilinnapeaks saanud ettevõtja Neeme-Jaak Paap on osutunud sama ootamatult üllatavalt tubliks tegijaks. Toon näite. Rakveres on kogu aeg olnud see probleem, et järelevalveinspektori sõna ei ole maksnud tuhkagi. Ja ettekirjutused, kui neid üldse on tehtud, on mõjunud nagu hane selga vesi. Oldi pehmed, ei käidud asjast üle, maa- ja majaomanikud irvitasid linnaametnikele lihtsalt näkku. Ma ei räägi siinkohal joonlauaga muru kõrguse mõõtmisest või majaomaniku lumerookimise kohustusest, vaid näiteks mitmest tondilossist, mis ei riiva mitte enam meie – linlaste – silmi, sest me oleme nendega kahjuks harjunud, vaid pigem külaliste omi.

Uue linnavalitsuse tööle hakkamisega tehti meeskonnas mitu jõulist muudatust. Jah, mõni ametnik, kellele oli vastuvõetamatu “uue luua” stiil, läks ise. Kuid mõnest tuli vägisi vabaneda. Teiste hulgas läks ka tagasihoidlik inspektor Meelis Salm.

Neeme-Jaak Paap võttis temalt lahendamata jäänud probleemid üle ja asjad on hakanud juhtuma. Näiteks lammutati hiljuti maha Pika tänava ääres üle viie aasta turritanud poolpõlenud maja. “Rääkisime nagu mees mehega ja ta lubas, et hakkab tegutsema,” kirjeldas abilinnapea oma käekirja. Jutt ei aidanud siiski. Edasi määras ta kinnistuomanikule sunniraha – et kui kohe maha ei lammuta, peab selle summa välja käima. Lammutaski.

Loodetavasti jätkub sirgeselgsust ja otsustusjulgust ka muude objektide puhul, ükskõik kui mõjuvõimas selle omanik ka ei ole.

Oluline on kahtlemata kõige toimuva juures tähele panna, et koos pesuveega last välja ei visataks.

Ka teised linna ohje hoidma seatud ametnikud on tegutsenud konkreetselt ja jõuliselt. Muidugi on sellised kardinaalsed sammud, mis lõppevad ühe või teise inimese lahkumisega, alati ebapopulaarsed ja sageli dramaatilisedki. Kuid isegi harrastusjuhtimisguru teab, et paremaks korraldamiseks moodustabki uus juht uue tiimi.

Näiteks Rakvere tuntud jõuluinstallatsioonide autor Teet Suur, kes samuti ameti maha pani, tunnistas ise, et ta ei jõudnudki selle palga eest peale kuuse midagi teha. Selle tõttu kannatasid tema ülesanneteks olnud reklaamimajandus, viidad ja muu.

Linnapea Marko Torm märkis, et kunstnikul lasti vabalt tegutseda (oma egotripiga, nagu Suur ise irooniliselt nimetas), aga linnakunstnikul on vaja peale kord-aastas-kuuse muudki teha. Olgugi et see on Rakvere viimaste aastate üks võimsamaid kaubamärke. Valikute küsimus.

Samamoodi on tööst ilma jäänud kultuurikeskuse juht Krõõt Nõmmela-Mehide, kes sattus aasta eest debati keskmesse, kui kuulutati, et kultuur meie linnakeses on hangunud. Tõsi, kui pole aastate jooksul harjutud kultuuri tarbima, ei jõua siin midagi ära teha ka üks kultuurijuht. Aga tuleb üritada. Aina. Ja üllatada. Kui ei õnnestu, tulebki uus ja proovib tema.

Aga kust sa neid visionääre ikka võtad. Häid spetsialiste on Rakveres raske leida. Tõsi ta on, et linnajuhid peavad seisma selle eest, et asjad areneks ega vajuks stagnatsiooni. Paigalolek, seltsimehed, on tagasiminek, nagu öeldi ühes tuntud filmis.

Tulevik peab näitama, kuidas tehtud või veel tehtavad muudatused kasuks tulevad. Oluline on kahtlemata kõige toimuva juures tähele panna, et koos pesuveega last välja ei visataks.