Juhtkiri: elama peab edasi

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Möödunud nädal oli Virumaal must: Arknal kaotas liiklusõnnetuses elu noor naine, Rakkes hukkus rongirataste all mees ning Kohtla-Järvel langes mõrtsuka ohvriks teismeeas neiu. Väga paljud pered, sõbrad, lapsed, vanemad, lähedased, naabrid, tuttavad said nendest õnnetustest puudutatud.

Surma sirp on terav, on öelnud vanarahvas. Ja kõik sai terav: uudiseid järjestikku kuulnud tajusid teravalt, kui lühikeseks võib jääda elu, ka sel, kes arvas ehk enesel kõik veel ees olevat. Rääkimata valust, mille teravusest meist õnneks enamik ei tea, kuid mis istutas end igaveseks hukkunute lähedaste südamesse.

Lein on valus. Ja teeb meile mõnes mõttes restardi. Mõtleme oma elu, valikute, eesmärkide üle. Hindame need ümber või korrigeerime neid. Eelkõige tähendab see oma lähedaste suuremat hoidmist, juba kulunud manitsuste meeldetuletamist ja ettevaatusele rõhumist.

    Loe ka neid

    Tagasi üles