Juhtkiri: elama peab edasi

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Möödunud nädal oli Virumaal must: Arknal kaotas liiklusõnnetuses elu noor naine, Rakkes hukkus rongirataste all mees ning Kohtla-Järvel langes mõrtsuka ohvriks teismeeas neiu. Väga paljud pered, sõbrad, lapsed, vanemad, lähedased, naabrid, tuttavad said nendest õnnetustest puudutatud.

Surma sirp on terav, on öelnud vanarahvas. Ja kõik sai terav: uudiseid järjestikku kuulnud tajusid teravalt, kui lühikeseks võib jääda elu, ka sel, kes arvas ehk enesel kõik veel ees olevat. Rääkimata valust, mille teravusest meist õnneks enamik ei tea, kuid mis istutas end igaveseks hukkunute lähedaste südamesse.

Lein on valus. Ja teeb meile mõnes mõttes restardi. Mõtleme oma elu, valikute, eesmärkide üle. Hindame need ümber või korrigeerime neid. Eelkõige tähendab see oma lähedaste suuremat hoidmist, juba kulunud manitsuste meeldetuletamist ja ettevaatusele rõhumist.

Tagantjärele tarkus arvatakse ikka olevat see kõige rumalam tarkus. Mõnikord ei jäägi muud üle, kui vaid saatusega leppida. Nii oligi ette nähtud? Realistid aga saatusesse ei usu ning ütlevad, et kõik on lõpuks ikkagi inimese enda kätes.

Üks kirjanik on avaldanud mõttekäigu, et mis surnud ei ole, peab elama. Need, kes alles jäävad, peavad elama.

Aga mida see teadmine inimesele annab või mida on sellega peale hakata tagantjärele ...

Netiavarustes ringleb video noorest mehest, kes filmib telefoniga ennast ja tagant lähenevat rongi. Sõbrad karjuvad juba ammu, et tule eemale. Noormees vaid naeratab ja filmib edasi. Tahab olla kõva mees? Kellelegi midagi tõestada või tüssata paratamatust? Inimese luu ja liha siiski rongi metallkerele vastu ei saa ning noor elu lõppes enne, kui õieti alatagi jõudis. Ja surm sai jäädvustatud hoiatuseks tuhandetele teistele.

Aga mahajääjad peavad nägema ka tänast, homset ja ülehomset päeva. Üks kirjanik on avaldanud mõttekäigu, et mis surnud ei ole, peab elama. Need, kes alles jäävad, peavad elama. Mõnel hetkel võib see tunduda mõttetu, võimatu ja ebavajalik. Milleks elu? Ent elama peab. Peab. Teist viisi lihtsalt ei ole. Isegi kui lein pitsitab vere palgeilt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles