Kolumn: igaühele oma

Signe Kadastik. Foto: Erakogu

Mulle meeldis veebruarikuus Postimehes ilmunud Priit Pulleritsu arvamuslugu olümpiamängude kohta. Taustaks: olen spordilembene ja elan kaasa Eesti sportlastele. Kui mina teeks aastaid kehva tööd ja ütleks, et sain vähemalt kogemusi, siis mis jutt see oleks. Juba katseajal oleks kinga saanud. Ka sportlane teeb tööd, tehku siis hästi või vahetagu ametit. Kui näitleja näitleb kehvasti, siis vilistatakse ta lavalt maha. Kui tapamajas ei suuda inimene looma tappa, siis saab ta sule sappa.

Pimedat bussjuhti ei ole ka veel kohanud. Ei ole mõtet hakata nüüd tänitama, et tee ise profisporti, siis näed, kui raske see on. Vot ei tee, just selle pärast ei teegi, et mina ei ole seda ala valinud. Mina käin mööda kergliiklusteed pekki reitelt maha nühkimas, amatöörina. Tulemuseks edu korral väiksem riidenumber, kui mitte see, siis mu süda ja keha ikka tänavad, et liigutasin ennast. Minu tutvusringkonnas on väga populaarne ja hingelähedane korvpalli mängimine. Ei mäleta küll, et ükski mängija oleks öelnud, et lähme neljandat kohta püüdma või viimaseks jääma, kõigil on ikka silme ees see kõige kõrgem siht. Ebaedu korral ei tule vabandusi, vaid öeldakse otse, et mängisime kehvasti. Kogemuste juttu ei aja keegi.

Ei saa ma aru sellest, et trussikuid, sokke, panne ja potte võime tellida Hiinast sentide eest – mida odavam, seda parem, mida rohkem, seda uhkem. Aga niigi vaesuse piiril elades on viina ostmine endale sobivast kohast, riigist, justkui riigivastane kuritegu?! Me ei ole lambakari, kes peab määgides kõigega, mis üleval otsustatakse, leppima ja kõigele kaasa noogutama.