Nädala kaja: maamärgid ja täiskuu

Margus Martin
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Martin.
Margus Martin. Foto: Marianne Loorents

See on siinsamas, ausamba vastas, juhatab pärastlõunal Väike-Maarjas Georgi söögitoas einestav mees kellelegi telefoni teel oma asukohta.

Nädala eest maailmakuulsale rammumehele püstitatud monument on kahtlemata üks suur ja uhke asi. Tähtis maamärk. Orientiir, mille järgi on edaspidi hea selgitada, kus ollakse või kuhu poole suunda hoida. Keskväljaku ja jalakäijate ala lõpliku valmimise järel sel suvel võib Lurichi monumendi ümbrusest kujuneda üks Väike-Maarja valla külastatavamaid paiku. Mitte ainult külaliste, vaid ka kohalike elanike puhul.

Koolipõlves olid mulle seal kandis omamoodi maamärkideks kohalik universaalkauplus ja väike puust maja kiriku pargis. Esimesse tõmbas ikka nagu magnetiga, sealt ostsin kunagi ka oma esimese ägeda puust raamiga tennisereketi. Teises käisin külas oma tädil, et revideerida tema sahvrit, maasika- ja hernepeenraid, sõstra- ja tikripõõsaid või siis pühapäevahommikuti süüa pannkooke.

Mäletan tänini nende pannkookide maitset, samuti praksuvat pliiti ja koogiteo juurde kuulunud teravmeelseid lugusid elust enesest. Inimestest ja nende mõnikord kummalisena näivast käitumisest.

Kohati käitutakse sedavõrd imelikult, et tuleb nõustuda ühe kolleegi ütlusega: lasteaialapsed oskavad palju mõistlikumalt käituda.

Vanatüdrukuna jäi ta oma veendumustele truuks kuni elu lõpuni. Tädi töötas tolleaegse Väike-Maarja haigla suures kollases fluorograafiabussis. Viimases tegin elu esimesed liftisõidud, paarikümnesentimeetrised.

Ehkki tädil puudus arstikutse, suutis ta aeg-ajalt seltskonnas tuju tõstmiseks panna mõne vaimuka diagnoosi neile, kes kippusid täiskuu ajal igasuguste jaburustega kopsu üle maksa ajama.

Praegu kahjuks küll ühtegi tema head ütlust ei meenu, kuid aeg-ajalt oleks vaja küll.

Jälgides nüüd Rakvere linnavolikogus toimuvat – varem tuli midagi niisugust ette Vihula, hiljuti Kadrina vallavolikogus –, jääb mulje, et täiskuu mõjutab sedagi. Kohati käitutakse sedavõrd imelikult, et tuleb nõustuda ühe kolleegi ütlusega: lasteaialapsed oskavad palju mõistlikumalt käituda. No mis sa hing ikka ära teed.

Täiskuuga võib mõneti siduda tänase lehe lugu linnakodanikust, kes on Rakveres endast maha jätnud piraka jälje. Pole küll päris sama mõõtu mees, nagu oli omal ajal legendaarne Eduard Tallikas, aga siiski. Temasuguseid leiab ilmselt igast Lääne-Viru- ja Eestimaa nurgast.

Esmaspäeval on jälle täiskuu. Võtame kätest kinni ja teeme ühe suure ringi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles