/nginx/o/2018/03/28/7733639t1h4710.jpg)
Kujuta ette ideaalset maailma, ideaalset elu ja hetke. Mõtle sellele hetkele. Milline see on? Kas on soe, nii soe, meri ja ilusad inimesed? Või kujutle end autosse. Kiiresse autosse, millest laulis Tracy Chapman, lootuses sellega silmapiiri taha kaduda. On külm šampanja või soe tee, vahet ei ole. Lihtsalt nii mõnus.
Jazz’ilikku hiphoppi produtseeriv Rakvere noor muusik jasperino just sellisest maailmast oma verivärskel, märtsis ilmavalgust näinud albumil “Concourse” jutustabki. Filmilikust utoopiast, kuhu satud hetkel, mil plaadi automakki lükkad.
Ilmselt võib muusiku nooruse arvele kirjutada ka eksperimenteerimisjulguse ja oma stiili piiride kompamise. Nii tundub ajuti, et mõni lugu on vaid proov. Saad maitse suhu, film hakkab jooksma, ja lugu saab valusalt äkki läbi.
Meenuvad eesti trummijabassipoisid kooslusest Lu:k, mis tootis kodumaise trummimuusika armastajate südamesse kirjutatud lugusid möödunud sajandi 90-ndate keskpaigas. Poiste/meeste lugude hulgas leiduvad palad pealkirjaga “Pro:v” ja “Pro:v2”.
Lihtsalt proov. Sest proovima peab. Jasperino proovis jutustada kuulajatele lugu utoopiliselt ilusast maailmast ja tema oskuslikku jutuvestmist tasub plaadimängijas keerutada. Keegi ei laula, aga igaüks teab, millest muusik kõneleb.
Muidugi ei saa eitada muusiku maitsetaju ja teadmist, et pehme kulgev ambient on praegu moes. Sellest annab kinnitust ka tõik, et jasperinot on saanud kuulda mitmel korral Rakvere Kära Kantsi laval, aga ka Tallinn Music Weekil, kontserte jagub suvelgi.
Jasperino ise on oma albumi “Concourse” kohta öelnud ühe napi, kuid iseloomuliku sõna: lühike. Kuulaja ütleb, et ei ole lühike, on piisavalt pikk, et tahaks tagasi tulla. Utoopia ei saagi väga kaua kesta.
Eva Samolberg-Palmi