Läheme vallimäele värsse!

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Kui lugesin kodulehest, et Üllar Saaremäe korraldab Rakvere vallimäel esimese Eesti üldluulepeo, olin rõõmus. Väga kihvt mõte. Ma ei saa öelda, et oleksin juba lapsest peale suur luulesõber olnud. Aga kooliajal pani õpetaja mind tihti püüne peale luuletusi lugema. Arvatavasti selle pärast, et mulle jäid nad kergesti pähe ja mul oli väga vali hääl. On tänaseni. Kui ma 1988. aastal lauluväljakul kõnet pidasin, hoiatas üks korraldaja, et kuna mul on esimene kord nii suure rahva ees kõneleda, vaadaku ma, et mikrofoni räägin, muidu pole kuulda. Jätsin ütlemata, et pole hullu, ma iga päev esinen oma õpilaste ees. Nii väikese platsi jaoks ma võimendust ei vaja.

Ülikooli ajal oli mul toanaaber, kes igal õhtul luges meile luuletusi ette. Tal oli imepärane oskus tabada õhust meie meeleolu ja luuletusi oli tal igaks elujuhtumiks. Mul on meeles see tunne, mis mind nendel aegade taha jäänud isetekkelistel luuleõhtutel Pälsoni intris valdas ja mida on nii hästi sõnadesse pannud minu lemmiksaatejuht Grete Lõbu: “Ja siis tuleb õnn sinu peale, laotab ennast laiali ja siis on nii hea olla.”

Meie vaieldamatu iidol oli Doris Kareva. Aastaid hiljem istus ta ühel loengul paar rida minust eespool, veel kaunim kui piltide peal. Kuni võtsin julgust kokku, et minna ja öelda talle, kui palju ilusaid hetki on ta minu ellu toonud, oli loeng lõppenud ja luuletaja lahkunud. Ehk oligi nii parem, las legend jääbki legendiks. Vanema põlvkonna luuletajatest meeldis meile Betti Alver. Vene ajal oli tema saatuse kohta vähe infot ja alles aastaid hiljem sain teada, et ta oli elanud Tartus meist ainult mõne tänavavahe kaugusel tagasihoidlikus korteris.