Kui lähed külla, siis koputa ja ütle tere

Haivo Laulik. Foto: Erakogu

Seisan Käsmus oma kodu elutoa akna all ja vaatan Käsmu lahele, mille teisel kaldal ilutseb värskelt valminud Võsu sadam. Just lõpetasin Eesti Ekspressist Tiit Pruuli arvamuse lugemise. Pea on loetust mõtteid täis. Pööran pilgu kirdesse ja näen meie küla randa, kuninglikku Lemeti kivi ja Majakamäge. See kaunis rand ja kaunis küla on minu kodu.

Teame kõik, et maailmas ei teki miski iseenesest, ka praegusele Käsmule on eelnenud käsmukate paljude põlvkondade töö, vaev ja lugu. Kuid oma ilusat küla pole käsmukad ainult endale hoidnud. Üle saja aasta on Käsmu külalislahkelt vastu võtnud inimesi, kes on soovinud nautida mu koduküla kaunist loodust, rannaküla elumiljööd ja omapära.

Olen istunud ühe laua taga tuntud tuumafüüsikute ja kõrgete sõjaväelastega. Meie talu igasuvisteks külalisteks-suvitajateks olid tuntud eesti ja vene kultuuriinimesed. Oleme aastakümneid jaganud oma kodu ja koduküla võõraste inimestega tervest maailmast. Paljude hing ja süda on jäänud meie külla. Kahjuks on see kõik minevik.