Nädala kaja: ühte põimitud südamed

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Kooli emadepäevakontserdil kõlas üks luuletus. Imelisest emast, kes leiab alati väikese poisi jaoks aega. Kes valmistab igal õhtul süüa, teeb kalli ja mängib väsimatult.

Tasa, nii tasa kuulasin luuleridu, mis loonud ja luges mulle noorem poeg. Pisarad tikkusid silma – alles eelmisel õhtul olin olnud nii väsinud, et ei läinud jalgpalli toksima ja loodusõpetuse ülesanne jäi lahenduseta. Kui lapsed juba magasid, pistsin pintslisse nende jäätise. Ma olen täiesti tavaline ema. Nagu on minu ema. Ainult kraad leebem. Isekam.

Väikese tüdrukuna romantiseerisin oma ema lõhna kaudu. Ainult minu emal oli lõhn, mis tekitas rahu ja turvatunde. Veel praegugi on päevi, kui soovin seda lõhna tunda, aga mida vanemaks saan, seda vähem neid hetki on. Imelik.

Siiski voogab see mõnikord minuni õhkõrnalt. Nendel pühapäevadel, kui võtan maaliraamatu, kus Raffaeli kuulsaim teos “Sixtuse madonna”, millel neitsi Maarja hoiab õrnalt süles Jeesuslast. See väljendab emaarmastust, millest voogab lõputut rahu, harmooniat, mõistmist ja inimlikkust. Headust. Kurjust. Varju ja valgust, musta ja valget. Nagu on Eesti ligi 150 600 emal, kellel kodus kasvamas vähemalt üks alla 18-aastane laps. Nagu igal meist, kel mitu poolust.

Kui nädala eest kohtusin loo kirjutamise tarvis mehega, kes pole iial näinud oma ema, mõistsin, et isegi kui andestada on mõnikord üliraske, anname oma emadele alati andeks, jäädes nendega igal juhul seotuks.

Mõnikord näib emaduse valu ja ilu olevat selles, et pead olema ema. Ma püüan justkui tardudes silme ette manada rahuliku pilguga emaliku madonna. Kes lapsed tänulikkusega sülle võtab. Ema, kel leivalõhn ja sütesoojus leel, nagu on kirjutanud luuletaja Virve Osila.

Kel ikka mahti lõhnav leib ahju panna, häll heinamaale viia ja lapse pisarad pühkida. Isegi siis, kui endal on süda nii valu täis, on aega, et võtta hetk ja öelda mõned võlusõnad, mis alati aitavad.

Mõnikord on targem mitte midagi muud teha, kui vaid oodata.

Kõik läheb mööda – just nii on kombeks minu emal, meie Muskal öelda. Neil hetkil tean, et olgu tuul kui tahes vinge, pilved kannavad ikka vett ja päike veereb üle maailma.

Jätkugu mul endal usku sellesse ja tarkust, mida edasi anda oma vahvatele poegadele, kes veel sülle poevad. Teadmist, et armastus aitab. Alati. Jumalale tänu.

Tagasi üles
Back